Kui ma siia Aafrikamaale tulin, ei osanud ma kuidagi ette kujutada, mis mind siin ees ootab. Meie põhielukoht siin on keset troopilist vihmametsa, kus 30pealine ahvikari sinust ja majast 2 meetri kaugusel puu otsas on täiesti tavaline. Ahvid ei suutnud mind väga vaimustuma panna, isegi mitte šimpansid, aga kui ma savanni piirile jõudsin ja esimest elevandikarja nägin, siis hakkas süda kiiremini lööma küll. Väga võimas elamus on kedagi nii suurt endale nii lähedal näha.
Safaril käisime Queen Elisabethi rahvuspargis, mis asub teisel pool ekvaatorit nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin. Suur lahmakas avarust, hõredalt pikitud puud ja kaktused ning mäed taustaks, lihtsalt üliilus! Muidugi loomad veel sinna juurde. Käisime Linda-Liisaga varahommikusel safaril koos väga toreda giidiga. Startisime kl 6.30 ja tagasi jõudsime enne 10. Me muidugi hakkasime kohe alguses kõigest ja kõigist pilte tegema, aga mingil hetkel tegi giid meile selgeks, et meil on vaja õigeks ajaks lõvide juurde jõuda – to complete the mission . Nimelt on seal giididel süsteem, et kui keegi midagi märkab, siis helistatakse teistele ka. Igaljuhul me jõudsime õigeks ajaks lõvide juurde ja meid ootas tee ääres ees pikk rivi autosid ja busse. Ja muidugi lõvid. Umbes 200 m kaugusel. Alguses ei märganud ma midagi, aga siis selgus, et tume laik põõsa kõrval on lamav isalõvi. Varem kohalolnute sõnul oli teine isalõvi just põõsa taha läinud ja rohus oli peidus veel ka emalõvi. Olime tunnistajateks uue väikse lõvikutsika elu algusele :)
Pärast lõvisid sõitsime kalurikülla Lake George juures, kus jõehobud madalas vees vanni võtsid. Päris kummaline oli vaadata, kuidas sealtsamast inimesed vett võtsid, lapsed mängisid jne. Kaluriküla ise oli ka omaette vaatepilt...kahjuks mitte ilus.
Pärastlõunal käisime kahetunnilisel paadisõidul Lake Edwardi ja Lake George ühendaval kanalil. Minu käes oli jälle Gosia Nikon ja klõpsutasin pilte teha. Päris keeruline kui ei ole peegelkaameraga harjunud, aga samas sain fotograafiapisiku veel rohkem kui muidu külge ja tahaks nüüd endale ka head kaamerat. Nägime elevante ujumas, jõehobusid, kalakotkaid, kormorane, pelikane, pühvleid, hall haigruid, krokodilli, lõvi põõsas magamas ja veel kindlasti midagi, mille ma praeguseks olen unustanud. Eks piltide pealt saab näha.
Meie ööbisime hosteli peremajas, aga sealsamas kõrval on ka väga uhke lodge, kus üks öö maksab kindlasti rohkem kui 250 dollarit. Aga meile piisas sellestki, et saime seal jalutamas käia ja enne ärasõitu magustoitu süüa. Natuke kahju on sellest, et kuigi see on tõeline turismimagnet koht, oli hostel vähemalt väga...mm...ma isegi ei leia õiget sõna..sloppy oleks see inglise keeles. Ehk siis lihtsate vahendite ja vähese rahaga saaks seal tegelikult palju hubasema õhkkonna luua. Sama kehtib ka külastuskeskuse kohta, kus seintel ripuvad kohati kolletunud stendid aastast 1978.
Savannijutu kokkuvõtteks niipalju, et see oli väga vajalik energiasüst viimaseks kolmeks nädalaks. Tänasega koos veel 16 päeva siin ja 17. päeval astun Tallinnas lennukist maha. Õnneks on nüüd ka siin Kibales ilm vähemalt pool päeva soe ja päiksepaisteline olnud vaatamata sellele, et vihmaperiood tõepoolest on ametlikult alanud.
Hetkel siis side lõpp ja peatse kirjutamise/lugemiseni J
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar