Alustan pühapäeval, 15. augustil....
Eilse päevaga sai üle mäeharja ronitud. Nüüd on ainult laskumine veel jäänud – ehk siis 28 päeva seljataga ja 27 veel jäänud.
Nagu valatult saime seda kaunist sündmust väljaspool Field Stationit tähistada. Läksime pühapäeva puhul ilusasse Ndali Lodge ühe kraatrijärve ääres(kes tahab, see googeldab...ma arvan, et nad on netis ka üleval ja 2008 oli neist ühes ajakirjas artikkel ka ). Äärmiselt maaliline koht. Lause külalisteraamatust – „Paradaise lost the competition“ on ehk pisut liialdatud, aga mitte kaugel sellest, kuidas seal asjad olid. Kraatrijärvesid on siin palju, kuna maa on vulkaaniline. Maavärinad on ka tavalised, kuigi meie siinoleku ajal olla väidetavalt ainult ühel ööl mingi nõrk värin olnud. Mina seda igatahes ei tundnud.
Igapäevaelu on suhteliselt rutiinne. Lapsed hakkavad ka juba lolliks minema, sest kõik on neid ära tüüdanud. Biko on eriti hull. Üldse ei kuula sõna enam ja on nii kangekaelne nagu väike põrguline. Ilm ei tee ka asja lihtsamaks. Praegu peaks küll kuiv periood olema, aga ühel päeval sadas u 10 tundi järjest padukat. Päikest näeme suhteliselt harva ja päris jahe on ka. Käin pikkade pükste ja fliisiga üldiselt. Kohalikud arvavad, et vihmahooaeg on sel aastal varem alanud. Thanks a lot.....Väga loodan, et ilmataat kingib meile vähemalt Eestis vananaiste suve
Pärdikuliikide arv, keda ma näinud olen kasvas eile 5le – nägin velvetahve (mul pole aimugi kas eesti keeles on nende nimi selline). Ma ei mäleta kas ma sellest blogisse kirjutasin, et ma madu nägin või mitte. Igatahes nägin. U 1,5 meetrine pikk must volask oli tee ääres. Elevantidega ÕNNEKS ei ole kokku puutunud. Käin lapsega jalutamas ainult suuremaid radu pidi, aga ka seal oli u kaks nädalat tagasi elevandikaka :S. Mingi hetk tahaks šimpansid ära näha, Paulinal ja Linda-Liisal on see juba õnnestunud.
Nüüd on juba teisipäev, 16. august. Suurem uudis tänasest päevast on see, et nägime Gosia ja lastega šimpanseid! Kaks isast läksid meie ees üle raja, siis veel üks noorem ja 6 emast sõid puu otsas lehti. Ootasime puu all peaaegu pool tundi, aga nad ei tahtnud kuidagi oma hommikusööki lõpetada. Lapsed muutusid kannatamatuks ja läksime koju ära. Ehk siis poliitiliselt korrektne olles olen näinud 5 liiki pärdikuid ja 1 liigi inimahve.
Laupäeval läheme kolmeks päevaks Queen Elisabethi rahvusparki safarile. Seal on ka lootus igasuguseid põnevaid elukaid kohata, lisaks selleks saab jälle natukeseks Field Stationist välja. Mis kõige toredam, sinna sõites ületame ekvaatori ja oleme lõunapoolkeral. Pmst lennujaam Entebbes, kuhu me maandusime oli ka ekvaatoril, aga minu jaoks on tähtsam siiski see kui me päriselt-päriselt sealt üle lähme . Kui see trip tehtud, siis ongi ainult kaks nädalat veel siin olla ja siis hakkame juba pealinna poole minema. Oleme veel mõned päevad Kimi ja Michaeli juures Munyonyos ja siis KOJU! Ma pole ühelgi oma välismaalviibimisel (mis enamasti on pikemad kui see) nii palju koju tahtnud kui nüüd. Põhjuseid on palju ja erinevaid, aga neid ei hakka siin lahkama.
See kogemus siin õpetab igatahes palju. Inimeste ja nendevaheliste suhete, laste, teistsuguse keskkonna jms kohta. Eriti aga paneb hindama neid hüvesid, mis meil Eestis olemas on – soe dušš, pesumasin (eriti kui sul on ema, kes su pesu peseb! MUAHH, EMME!), võimalus minna sinna, kuhu tahad, Oma Inimesed jne.
Seda nähes, kuidas inimesed siin elavad, tekib tahtmine neid kuidagi aidata, aga see pole väga lihtne. Ma olen ka ju ainult vaene üliõpilasest lapsehoidja. Gosia ja Freerk aga on nende 10 aasta jooksul, mis nad siin viibinud on suuremate või väiksemate vahedega, alustanud sellise fondi nagu Books Open the World (http://www.booksopentheworld.org/). Nad koguvad annetusi, et toetada 7 kohalikku raamatukogu. Lisaks aitavad nad maksta mõne kohaliku tüdruku õppemakse. Uurige ja äkki tuleb kellelgi mõni huvitav idee, kuidas meie neid aidata saaks.
Aeg lendab, mis on ainult hea. Täna on kolmapäev ja 17. august. Blogi ülespanekuni pole ikka veel jõudnud, seega kirjutan edasi ja panen suure pika tekstijoru teile lugemiseks (Kaimz kindlasti hakkab jonnima, et liiga pikk kui ta seda lugema peaks :P) Ps Kaimz, kui sa seda loed ja juba siiani jõudsid, siis oled ikka eriti tubli!
Tänud neile, kes FB-s mulle kaasa tunnevad ja tervitavad. Umbrohi ei hävine, ja küll ma vaatamata sellele, et natuke virisen, vastu pean ja seda rõõmsamana koju tulen . Kopsikuid maratoni laos igatsen minagi juba ja loodan, et rattamaratoni ajal saan jälle kabetada nendega.
Püüan siin nuputada, mis seik teid veel huvitada võiks siinse elu juures. Pikamalt pajataks muidugi Eestis, siis te saaks küsida ka, aga võibolla toidust ja sellega seonduvast kirjutaks natuke.
Siin Field Stationis töötab meie heaks kaks kohalikku naist – Adyeeri ja Akiiki. Nad teevad meile süüa ja pesevad meie pesu. (Mina neil oma pesu enam pesta ei lase, kuna nägin, mida nad Kai pükstega teha olid suutnud:s). Ehk siis ise me süüa tegema ei pea. Mina küpsetan aegajalt hommikuti pannkooke ja õhtusöögi juurde käivad makaronid või kartulid vms keedame ka ise, et see soe oleks. Köök asub meil Freerki ja Gosia maja taga. On selline väiksem majake kahe ruumiga, millel akende ees on vaid metallvõre ja tihedam võrk, et paavianid sisse ei saaks. Süüa tehakse gaasi peal. Külmkappi ei ole. Raske on ilma piltideta seda seletada, aga eks hiljem saab . Ah jaa...“lisaväärtusena“ kolis meie kööki paar päeva tagasi rott, kes seni lõksu pole läinud ja pisikesed vaaraosipelgad on täiesti tavalised külalised moosipurgi peal. Olid isegi suletud kilepakendis oleva keeksi sisse pesa teinud...ärge küsige kuidas, me ei tea .
Menüü on äärmiselt taimne. Liha saab pidupäevadel, kuna Freerk ja Gosia on taimetoitlased. Täna tellis Freerk Adyeeri käest homseks kitseliha...ma pole päris kindel, et ma seda süüa tahan, aga eks näis. Hommikusöök on suht tavaline. Sööme kas saia, pannkooke, kaerahelbeputru või ciabatisid (veest ja jahust õhukesed pannkoogimoodi leivad). Lõuna ja õhtusöögid on sarnased, loetlen lihtsalt asju, mida me sööme. Põhitoidu valikus on riis, kartul või erineval kujul makaronid. Sinna juurde on erinevad kastmed või hautatud/praetud köögiviljad. Näiteks rohelised oad tomati ja porgandiga kastmes, baklažaan rohelise paprika ja tomati kastmes, herned ja porgand kastmes (mitte nii hea kui emme tehtud!), pruunid oad mingis kastmes, kõrvitsapüreekaste tomatiga (ülihea!), maapähklikaste sibulaga (ka ülihea!). Kindlasti on veel mõni kaste Siis on mingi heinaline, mille nimi on dodo, mida keedetakse sibula ja porgandiga. Samosad on kolmnurgaks volditud, herneste ja porgandiga täidetud ciabatid, mida praetakse ohtras õlis..ka nämmad. Värsket saame niipalju kui tomatit, mille hommikul võileiva peale panen ja vahel avokaadot. Ja puuviljasalatit ka ananassist, papaiast, mangost ja passionist. Puuviljad on väga mõnusad siin, tahaks rohkem süüa neid. Toitu käiakse Fort Portalis ostmas u kord nädalas. Fort Portal on siit u 40 min autosõidu kaugusel.
Meil on endal rendiauto siin, aga muidu oleks võimalik endale nö takso tellida u 60 000 Uganda šillingi eest. Päris hull hind eksole Rahast ma ka ei ole vist kirjutanud. Kui olen, no mis siis ikka, saab topelt ;) Üks euro on u 3600 Uganda sillingit. Kui tahad miljonäriks saada, siis siin on see päris lihtne Nüüdseks ma juba mingil määral tajun siinseid hindasid, alguses oli küll keeruline, sest summad olid lihtsalt nii suured.
Nii, nüüd aitab tänaseks. Vaatame, kas saan homme blogi üles ka pandud või läheb jutt veel pikemaks
Tundub, et ei lähe pikemaks siiski :) Head lugemist! Kui küsida tahate, siis kirjutage kommentaaridesse ;)
