Lugu sellest, kuidas Efka kohtus elevantide, jõehobuste, lõvide ja muude vahvate savannielukatega ehk lühidalt - SAFARI ERI

Kui ma siia Aafrikamaale tulin, ei osanud ma kuidagi ette kujutada, mis mind siin ees ootab. Meie põhielukoht siin on keset troopilist vihmametsa, kus 30pealine ahvikari sinust ja majast 2 meetri kaugusel puu otsas on täiesti tavaline. Ahvid ei suutnud mind väga vaimustuma panna, isegi mitte šimpansid, aga kui ma savanni piirile jõudsin ja esimest elevandikarja nägin, siis hakkas süda kiiremini lööma küll. Väga võimas elamus on kedagi nii suurt endale nii lähedal näha.

Safaril käisime Queen Elisabethi rahvuspargis, mis asub teisel pool ekvaatorit nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin. Suur lahmakas avarust, hõredalt pikitud puud ja kaktused ning mäed taustaks, lihtsalt üliilus! Muidugi loomad veel sinna juurde. Käisime Linda-Liisaga varahommikusel safaril koos väga toreda giidiga. Startisime kl 6.30 ja tagasi jõudsime enne 10. Me muidugi hakkasime kohe alguses kõigest ja kõigist pilte tegema, aga mingil hetkel tegi giid meile selgeks, et meil on vaja õigeks ajaks lõvide juurde jõuda – to complete the mission . Nimelt on seal giididel süsteem, et kui keegi midagi märkab, siis helistatakse teistele ka. Igaljuhul me jõudsime õigeks ajaks lõvide juurde ja meid ootas tee ääres ees pikk rivi autosid ja busse. Ja muidugi lõvid. Umbes 200 m kaugusel. Alguses ei märganud ma midagi, aga siis selgus, et tume laik põõsa kõrval on lamav isalõvi. Varem kohalolnute sõnul oli teine isalõvi just põõsa taha läinud ja rohus oli peidus veel ka emalõvi. Olime tunnistajateks uue väikse lõvikutsika elu algusele :)

Pärast lõvisid sõitsime kalurikülla Lake George juures, kus jõehobud madalas vees vanni võtsid. Päris kummaline oli vaadata, kuidas sealtsamast inimesed vett võtsid, lapsed mängisid jne. Kaluriküla ise oli ka omaette vaatepilt...kahjuks mitte ilus.

Pärastlõunal käisime kahetunnilisel paadisõidul Lake Edwardi ja Lake George ühendaval kanalil. Minu käes oli jälle Gosia Nikon ja klõpsutasin pilte teha. Päris keeruline kui ei ole peegelkaameraga harjunud, aga samas sain fotograafiapisiku veel rohkem kui muidu külge ja tahaks nüüd endale ka head kaamerat. Nägime elevante ujumas, jõehobusid, kalakotkaid, kormorane, pelikane, pühvleid, hall haigruid, krokodilli, lõvi põõsas magamas ja veel kindlasti midagi, mille ma praeguseks olen unustanud. Eks piltide pealt saab näha.

Meie ööbisime hosteli peremajas, aga sealsamas kõrval on ka väga uhke lodge, kus üks öö maksab kindlasti rohkem kui 250 dollarit. Aga meile piisas sellestki, et saime seal jalutamas käia ja enne ärasõitu magustoitu süüa. Natuke kahju on sellest, et kuigi see on tõeline turismimagnet koht, oli hostel vähemalt väga...mm...ma isegi ei leia õiget sõna..sloppy oleks see inglise keeles. Ehk siis lihtsate vahendite ja vähese rahaga saaks seal tegelikult palju hubasema õhkkonna luua. Sama kehtib ka külastuskeskuse kohta, kus seintel ripuvad kohati kolletunud stendid aastast 1978.

Savannijutu kokkuvõtteks niipalju, et see oli väga vajalik energiasüst viimaseks kolmeks nädalaks. Tänasega koos veel 16 päeva siin ja 17. päeval astun Tallinnas lennukist maha. Õnneks on nüüd ka siin Kibales ilm vähemalt pool päeva soe ja päiksepaisteline olnud vaatamata sellele, et vihmaperiood tõepoolest on ametlikult alanud.

Hetkel siis side lõpp ja peatse kirjutamise/lugemiseni J

Kauaoodatud sissekanne :)

Alustan pühapäeval, 15. augustil....

Eilse päevaga sai üle mäeharja ronitud. Nüüd on ainult laskumine veel jäänud – ehk siis 28 päeva seljataga ja 27 veel jäänud.

Nagu valatult saime seda kaunist sündmust väljaspool Field Stationit tähistada. Läksime pühapäeva puhul ilusasse Ndali Lodge ühe kraatrijärve ääres(kes tahab, see googeldab...ma arvan, et nad on netis ka üleval ja 2008 oli neist ühes ajakirjas artikkel ka ). Äärmiselt maaliline koht. Lause külalisteraamatust – „Paradaise lost the competition“ on ehk pisut liialdatud, aga mitte kaugel sellest, kuidas seal asjad olid. Kraatrijärvesid on siin palju, kuna maa on vulkaaniline. Maavärinad on ka tavalised, kuigi meie siinoleku ajal olla väidetavalt ainult ühel ööl mingi nõrk värin olnud. Mina seda igatahes ei tundnud.

Igapäevaelu on suhteliselt rutiinne. Lapsed hakkavad ka juba lolliks minema, sest kõik on neid ära tüüdanud. Biko on eriti hull. Üldse ei kuula sõna enam ja on nii kangekaelne nagu väike põrguline. Ilm ei tee ka asja lihtsamaks. Praegu peaks küll kuiv periood olema, aga ühel päeval sadas u 10 tundi järjest padukat. Päikest näeme suhteliselt harva ja päris jahe on ka. Käin pikkade pükste ja fliisiga üldiselt. Kohalikud arvavad, et vihmahooaeg on sel aastal varem alanud. Thanks a lot.....Väga loodan, et ilmataat kingib meile vähemalt Eestis vananaiste suve 

Pärdikuliikide arv, keda ma näinud olen kasvas eile 5le – nägin velvetahve (mul pole aimugi kas eesti keeles on nende nimi selline). Ma ei mäleta kas ma sellest blogisse kirjutasin, et ma madu nägin või mitte. Igatahes nägin. U 1,5 meetrine pikk must volask oli tee ääres. Elevantidega ÕNNEKS ei ole kokku puutunud. Käin lapsega jalutamas ainult suuremaid radu pidi, aga ka seal oli u kaks nädalat tagasi elevandikaka :S. Mingi hetk tahaks šimpansid ära näha, Paulinal ja Linda-Liisal on see juba õnnestunud.

Nüüd on juba teisipäev, 16. august. Suurem uudis tänasest päevast on see, et nägime Gosia ja lastega šimpanseid! Kaks isast läksid meie ees üle raja, siis veel üks noorem ja 6 emast sõid puu otsas lehti. Ootasime puu all peaaegu pool tundi, aga nad ei tahtnud kuidagi oma hommikusööki lõpetada. Lapsed muutusid kannatamatuks ja läksime koju ära. Ehk siis poliitiliselt korrektne olles olen näinud 5 liiki pärdikuid ja 1 liigi inimahve.

Laupäeval läheme kolmeks päevaks Queen Elisabethi rahvusparki safarile. Seal on ka lootus igasuguseid põnevaid elukaid kohata, lisaks selleks saab jälle natukeseks Field Stationist välja. Mis kõige toredam, sinna sõites ületame ekvaatori ja oleme lõunapoolkeral. Pmst lennujaam Entebbes, kuhu me maandusime oli ka ekvaatoril, aga minu jaoks on tähtsam siiski see kui me päriselt-päriselt sealt üle lähme . Kui see trip tehtud, siis ongi ainult kaks nädalat veel siin olla ja siis hakkame juba pealinna poole minema. Oleme veel mõned päevad Kimi ja Michaeli juures Munyonyos ja siis KOJU! Ma pole ühelgi oma välismaalviibimisel (mis enamasti on pikemad kui see) nii palju koju tahtnud kui nüüd. Põhjuseid on palju ja erinevaid, aga neid ei hakka siin lahkama.

See kogemus siin õpetab igatahes palju. Inimeste ja nendevaheliste suhete, laste, teistsuguse keskkonna jms kohta. Eriti aga paneb hindama neid hüvesid, mis meil Eestis olemas on – soe dušš, pesumasin (eriti kui sul on ema, kes su pesu peseb! MUAHH, EMME!), võimalus minna sinna, kuhu tahad, Oma Inimesed jne.

Seda nähes, kuidas inimesed siin elavad, tekib tahtmine neid kuidagi aidata, aga see pole väga lihtne. Ma olen ka ju ainult vaene üliõpilasest lapsehoidja. Gosia ja Freerk aga on nende 10 aasta jooksul, mis nad siin viibinud on suuremate või väiksemate vahedega, alustanud sellise fondi nagu Books Open the World (http://www.booksopentheworld.org/). Nad koguvad annetusi, et toetada 7 kohalikku raamatukogu. Lisaks aitavad nad maksta mõne kohaliku tüdruku õppemakse. Uurige ja äkki tuleb kellelgi mõni huvitav idee, kuidas meie neid aidata saaks.

Aeg lendab, mis on ainult hea. Täna on kolmapäev ja 17. august. Blogi ülespanekuni pole ikka veel jõudnud, seega kirjutan edasi ja panen suure pika tekstijoru teile lugemiseks (Kaimz kindlasti hakkab jonnima, et liiga pikk kui ta seda lugema peaks :P) Ps Kaimz, kui sa seda loed ja juba siiani jõudsid, siis oled ikka eriti tubli!

Tänud neile, kes FB-s mulle kaasa tunnevad ja tervitavad. Umbrohi ei hävine, ja küll ma vaatamata sellele, et natuke virisen, vastu pean ja seda rõõmsamana koju tulen . Kopsikuid maratoni laos igatsen minagi juba ja loodan, et rattamaratoni ajal saan jälle kabetada nendega.

Püüan siin nuputada, mis seik teid veel huvitada võiks siinse elu juures. Pikamalt pajataks muidugi Eestis, siis te saaks küsida ka, aga võibolla toidust ja sellega seonduvast kirjutaks natuke.

Siin Field Stationis töötab meie heaks kaks kohalikku naist – Adyeeri ja Akiiki. Nad teevad meile süüa ja pesevad meie pesu. (Mina neil oma pesu enam pesta ei lase, kuna nägin, mida nad Kai pükstega teha olid suutnud:s). Ehk siis ise me süüa tegema ei pea. Mina küpsetan aegajalt hommikuti pannkooke ja õhtusöögi juurde käivad makaronid või kartulid vms keedame ka ise, et see soe oleks. Köök asub meil Freerki ja Gosia maja taga. On selline väiksem majake kahe ruumiga, millel akende ees on vaid metallvõre ja tihedam võrk, et paavianid sisse ei saaks. Süüa tehakse gaasi peal. Külmkappi ei ole. Raske on ilma piltideta seda seletada, aga eks hiljem saab . Ah jaa...“lisaväärtusena“ kolis meie kööki paar päeva tagasi rott, kes seni lõksu pole läinud ja pisikesed vaaraosipelgad on täiesti tavalised külalised moosipurgi peal. Olid isegi suletud kilepakendis oleva keeksi sisse pesa teinud...ärge küsige kuidas, me ei tea .

Menüü on äärmiselt taimne. Liha saab pidupäevadel, kuna Freerk ja Gosia on taimetoitlased. Täna tellis Freerk Adyeeri käest homseks kitseliha...ma pole päris kindel, et ma seda süüa tahan, aga eks näis. Hommikusöök on suht tavaline. Sööme kas saia, pannkooke, kaerahelbeputru või ciabatisid (veest ja jahust õhukesed pannkoogimoodi leivad). Lõuna ja õhtusöögid on sarnased, loetlen lihtsalt asju, mida me sööme. Põhitoidu valikus on riis, kartul või erineval kujul makaronid. Sinna juurde on erinevad kastmed või hautatud/praetud köögiviljad. Näiteks rohelised oad tomati ja porgandiga kastmes, baklažaan rohelise paprika ja tomati kastmes, herned ja porgand kastmes (mitte nii hea kui emme tehtud!), pruunid oad mingis kastmes, kõrvitsapüreekaste tomatiga (ülihea!), maapähklikaste sibulaga (ka ülihea!). Kindlasti on veel mõni kaste  Siis on mingi heinaline, mille nimi on dodo, mida keedetakse sibula ja porgandiga. Samosad on kolmnurgaks volditud, herneste ja porgandiga täidetud ciabatid, mida praetakse ohtras õlis..ka nämmad. Värsket saame niipalju kui tomatit, mille hommikul võileiva peale panen ja vahel avokaadot. Ja puuviljasalatit ka ananassist, papaiast, mangost ja passionist. Puuviljad on väga mõnusad siin, tahaks rohkem süüa neid. Toitu käiakse Fort Portalis ostmas u kord nädalas. Fort Portal on siit u 40 min autosõidu kaugusel.

Meil on endal rendiauto siin, aga muidu oleks võimalik endale nö takso tellida u 60 000 Uganda šillingi eest. Päris hull hind eksole  Rahast ma ka ei ole vist kirjutanud. Kui olen, no mis siis ikka, saab topelt ;) Üks euro on u 3600 Uganda sillingit. Kui tahad miljonäriks saada, siis siin on see päris lihtne  Nüüdseks ma juba mingil määral tajun siinseid hindasid, alguses oli küll keeruline, sest summad olid lihtsalt nii suured.

Nii, nüüd aitab tänaseks. Vaatame, kas saan homme blogi üles ka pandud või läheb jutt veel pikemaks 

Tundub, et ei lähe pikemaks siiski :) Head lugemist! Kui küsida tahate, siis kirjutage kommentaaridesse ;)

Uudiseid Ugandast!

Nonii! Kuuldused minu langemisest tillikate ja kollaste konnade ohvriks on ennatlikud :) Olen t2iesti olemas keset vihmametsa. Istun Paulina arvutiga netis ja vaatan kuidas mustvalged colobused puu otsas lehti s88vad :) Muidu on ka k6ik tibenstobens. Isegi pea sain pestud just. Elamistingimused on siin askeetlikud ja t88p2evad minu jaoks u 13 tunnised - kella 6.30-19.30 ni. Aga mis mul muud siin ikka teha kui lapsi kantseldada, eks. Piltidega on sellised kurvad lood, et mu fotokas streigib ja nett on nii kallis, et ei raatsi teiste arvutist neid yles laadida. Kodus tagasi olen, siis n2ete :) Pyyan pikema blogi ka kirjutada 6htul ja natuke l2hemalt pajatada eluolust. Kallidjamuudtoredused teile!

Mõned pildid :)

Marabuu kurg Victoria järve ääres

Avokaadod

Papaiad

Jalutuskäigul

Vaade Kimi terrassilt

Tüüpiline tänavakaubandus

Sertifitseeritud kollane palavik saadaval :)

Vaade Kimi terrassile

Kimi aias (põhiline koht lastega mängimiseks)

Uganda vol1

Ma ei hakanud Uganda jaoks eraldi blogi tegema ja asja keeruliseks ajama. Kui mahti ja internetti saan, siis kirjutan siia.

---------------------------------------------- „“------------------------------------------ „“-------------------

Homme saab täpselt nädal sellest kui me koos Linda-Liisaga Tartust Uganda poole teele asusime. Ilma laste ja Gosia ning Freerkita. Pisike Kai jäi haigeks ja 40 kraadise palavikuga Aafrikasse tulla ei oleks mõeldav olnud. Ja kuna meile reisi ära jäämist sel juhul kindlustus ei oleks katnud, siis otsustasime siiski oma jõududega Ugandasse jõuda. Õnneks oli meiega liitumas ka Gosia sõbranna Paulina ja Kampalas ootas meid tema teine sõbranna Kim, kelle juures me ööbima pidime.

Reis oli muidugi väsitav, kokku olime teel 24h pmst, aga õnneks möödus viperusteta. Suurim jama algas Entebbe lennujaamas, kus selgus, et Linda-Liisa pagas oli kadunud. Pärast paari päeva asjaajamisi ja seiklusi taksodega (pikem lugu, küsige kui Eestis tagasi olen) saime tema koti ka siiski kolmapäev al kätte.

Ehk siis minu jaoks tähendas Kai haigeks jäämine pmst nädalast puhkust Uganda pealinna Kampala äärelinnas Munyonyos. Kuigi päris mitu päeva sisustasime ebaaafrikaliku šoppamisega Kampalas, kuna meil oli mingeid asju vaja, oli see aeg siiski päris mõnus.

Ööbisime Kimi kodus, kus neil on suur aed ja terrassilt vaade Victoria järvele. Kim on ameeriklane, kes on abielus väga toreda kohaliku Michaeliga ning neil on ülinunnu šokolaadinööbist tütar Mikaela, kes on 2 aastane. Nende juures elab ka Michaeli õetütar Dafine ja nende koduabilised Harriet ja Wally. Majapidamisse kuuluvad veel neli koera ja neli kassi.

Täna (reedel, 22.07) saabusid lõpuks ka Gosia ja Freerk lastega ja meie Linda-Liisaga kolisme hotelli, mis õnneks on Kimi majale väga lähedal.

Muljetest veel niipalju, et kohalik elu on suhteliselt trööstitu võrreldes meie ühiskonnaga. Kirjeldada on seda isegi keeruline, seda peab oma silmaga nägema. Teed on viletsad, autod vanad, liiklus vasakpoolne. Teede ääres on lagunenud putkad, kus müüakse kõike, alustades puuviljadest ja piimast, lõpetades riiete, voodite, mööbli ja torudega. Kui autoga sõita, siis peavad aknad lahti olema, kuna muidu on liiga palav (kui sul just konditsioneeri pole), aga see tähendab seda, et kogu ees sõitvate autode must suits tuleb autosse. see oli minu üks vastikumaid kogemusi, mis tegi need kolm šoppamispäeva linnas kohutavaks ja andis koleda peavalu õhtuks.

Tore on see, et kohalik toit on ülihea. Harriet teeb meile süüa ja seni on kõik keele alla viinud (jah, sinna läheb plaan alla võtta selles palavuses J) Igal hommikul saame mõnusat puuviljasaltit arbuusist, banaanist, papaiast ja mangost. Veel on head oad ja herned kastmega, matoke (keedetud kõvem banaaniline), kasawi chips (ka banaaniline), maapähklitest tehtud kaste ja eriti viis keele alla röstitud sealiha...jammmmmm J

Oleme siin veel teisipäevani ja siis lähme Fort Portalisse paariks päevaks ja siis lõpuks ka päris vihmametsa. Praegu kasutan Linda-Liisa ja Paulina internetti, aga loodan, et koha peal saan rohkem sealset püsivõrku kasutada. Ehk siis ka tihedamalt olemas ja saan ka pilte lisada. Seni lugege ka Linda-Liisa blogi www.sipsugandas.blogspot.com Miss u all ja tahaks, et te ka siin saaks olla!

Mixed up

Kas on võimalik kaotada midagi, mida sul kunagi pole olnud?

Kui ei, siis miks see ikkagi südames torgib?

Leek lahvatab tuulest, kiindumus lähedusest. (Sokrates)

Praegu ma muud ei tahagi ja nii ongi hea!

Need päevad ja see energia!

Villem on juba aastaid mu lemmik koer :)

Ma kohe ei saa seda jagamata jätta..... mis siis, et ma olen korraldusest eemal olnud suhteliselt, ikkagi on niinii mõnus tunne kui jälle Tudengipäevade festival algab.

Need inimesed ja see energia, mis koos luuakse on lihtsalt ülivõimas. Eilsel öölaulupeol oli mul pidevalt kananahk peal ja lõpuks isegi pisar silmas. Ja kuigi ma olen kordi juba pühalikult lubanud mitte enam Püssikas laulda ja karelda, sai ka see au jälle kaitstud :)

Uhhhh...üdini positiivne on olla ja isegi napimaks jäävad unetunnid ei loe!

Sulasin lume alt välja!

Mul on jälle jaksu asju teha. Ma suudan ennast motiveerida sporti tegema. Ma kõnnin tänaval naeratus näol ja ümisen laulda. Minus on rõõm tagasi! Kevad on minu sees!

Head mõtted...

Ma saadan sinu poole oma head mõtted, sest ma igatsen su järele. Las need mõtted olla sinuga ja võibolla millalgi varsti olen ka mina...

A Story, Captured on Canvas

Kui enda elus romantika puudub, siis tuleb see välja mõelda. See lugu sai kirjutatud samuti inglise keele kursuse jaoks ning salvestan selle siia ka.

Inspiratsiooni sain sellest loost.

If I were a painting, captured on canvas, you would have to take a close look to truly understand me. With the first glimpse you would see just an empty old bench in the autumnal park. You could notice the colourful leaves on the ground and think “That is just the kind of autumn I like.” However there is a lot more hidden in me, if you just take some time to get to know me.

Can you see the two sitting marks on the frosted bench, as close to each other as they were one? Can you see the sun peeking through the majestic branches, wrapped into the golden coat? The path is covered with a thick layer of bright leaves, tinted by the brush of the autumn. Two lines of footprints, parallel and close, disappear behind the curve.

There is a story behind every picture, sometimes it’s simply hidden in signs. The story, hidden in the painting of a frosty autumn morning, is the story of love. It’s the fairy-tale of two lonesome people who had the miraculous opportunity to find the lost half of their hearts.

The signs tell you about a man and a woman who both used to be lonely and unhappy. They had numerous friends, some just fun to be with and a few really close ones, with whom they could share the deepest darkest secrets. Regardless of it, they both knew something was missing. That something was actually a someone. The One. The one to cuddle up in the couch in front of a fireplace; the one to wait home from work; the one to have a family with.

The stunning and bright woman as well as the caring and successful man lived in the same town, drank their coffee in the same café and spent their Sunday mornings in the same park. Two deserted hearts, longing to be found, had never met before. Until that one springly fresh Sunday morning in May, when the buds on the magnificent old Acer trees were just breaking out.

She was sitting on that old and shabby bench, reading a book and letting the sun fondle her skin. He was jogging and listening some of his favourite music that always helped him to get pass the sleepiness in the morning.

He was totally in his own world, so enchanted by the music and she was entirely absorbed in the book when suddenly a breeze came and flew the postcard, she was keeping as a bookmark, just in front of his feet. He lifted the postcard up and kindly handed it back to her. She smiled thankfully and he jogged on....

Wasn’t it supposed to be a story of love? It is! Just the story wasn’t over yet. The man and the woman were in this park next Sunday as well and the Sunday after that. She was reading and he was jogging by. The only difference was that she wasn’t wrapped up in her book anymore and he wasn’t captivated only by the music, both of them waited impatiently for the Sundays to come.

On another warm day in the park the man was finally brave enough to make the decisive move. He stopped by the bench and handed her a blossom of a Daisy. “You can use this as a bookmark”, he said slyly. This little gesture was the start of the long conversation. Sundays passed and by the midsummer they were madly in love.

Now it’s the end of October and the leaves on the Acer trees are falling down like a golden rain. The leaves on the ground and the park bench are covered with glimmering frost. It is Sunday. The man and the woman come to the park as they always do. They take a seat on the worn-out bench, as close to each other as they were one. After a while they go on, three hearts beating, leaving two lines of footprints, parallel and close into the crackling leaves...