Uganda vol1

Ma ei hakanud Uganda jaoks eraldi blogi tegema ja asja keeruliseks ajama. Kui mahti ja internetti saan, siis kirjutan siia.

---------------------------------------------- „“------------------------------------------ „“-------------------

Homme saab täpselt nädal sellest kui me koos Linda-Liisaga Tartust Uganda poole teele asusime. Ilma laste ja Gosia ning Freerkita. Pisike Kai jäi haigeks ja 40 kraadise palavikuga Aafrikasse tulla ei oleks mõeldav olnud. Ja kuna meile reisi ära jäämist sel juhul kindlustus ei oleks katnud, siis otsustasime siiski oma jõududega Ugandasse jõuda. Õnneks oli meiega liitumas ka Gosia sõbranna Paulina ja Kampalas ootas meid tema teine sõbranna Kim, kelle juures me ööbima pidime.

Reis oli muidugi väsitav, kokku olime teel 24h pmst, aga õnneks möödus viperusteta. Suurim jama algas Entebbe lennujaamas, kus selgus, et Linda-Liisa pagas oli kadunud. Pärast paari päeva asjaajamisi ja seiklusi taksodega (pikem lugu, küsige kui Eestis tagasi olen) saime tema koti ka siiski kolmapäev al kätte.

Ehk siis minu jaoks tähendas Kai haigeks jäämine pmst nädalast puhkust Uganda pealinna Kampala äärelinnas Munyonyos. Kuigi päris mitu päeva sisustasime ebaaafrikaliku šoppamisega Kampalas, kuna meil oli mingeid asju vaja, oli see aeg siiski päris mõnus.

Ööbisime Kimi kodus, kus neil on suur aed ja terrassilt vaade Victoria järvele. Kim on ameeriklane, kes on abielus väga toreda kohaliku Michaeliga ning neil on ülinunnu šokolaadinööbist tütar Mikaela, kes on 2 aastane. Nende juures elab ka Michaeli õetütar Dafine ja nende koduabilised Harriet ja Wally. Majapidamisse kuuluvad veel neli koera ja neli kassi.

Täna (reedel, 22.07) saabusid lõpuks ka Gosia ja Freerk lastega ja meie Linda-Liisaga kolisme hotelli, mis õnneks on Kimi majale väga lähedal.

Muljetest veel niipalju, et kohalik elu on suhteliselt trööstitu võrreldes meie ühiskonnaga. Kirjeldada on seda isegi keeruline, seda peab oma silmaga nägema. Teed on viletsad, autod vanad, liiklus vasakpoolne. Teede ääres on lagunenud putkad, kus müüakse kõike, alustades puuviljadest ja piimast, lõpetades riiete, voodite, mööbli ja torudega. Kui autoga sõita, siis peavad aknad lahti olema, kuna muidu on liiga palav (kui sul just konditsioneeri pole), aga see tähendab seda, et kogu ees sõitvate autode must suits tuleb autosse. see oli minu üks vastikumaid kogemusi, mis tegi need kolm šoppamispäeva linnas kohutavaks ja andis koleda peavalu õhtuks.

Tore on see, et kohalik toit on ülihea. Harriet teeb meile süüa ja seni on kõik keele alla viinud (jah, sinna läheb plaan alla võtta selles palavuses J) Igal hommikul saame mõnusat puuviljasaltit arbuusist, banaanist, papaiast ja mangost. Veel on head oad ja herned kastmega, matoke (keedetud kõvem banaaniline), kasawi chips (ka banaaniline), maapähklitest tehtud kaste ja eriti viis keele alla röstitud sealiha...jammmmmm J

Oleme siin veel teisipäevani ja siis lähme Fort Portalisse paariks päevaks ja siis lõpuks ka päris vihmametsa. Praegu kasutan Linda-Liisa ja Paulina internetti, aga loodan, et koha peal saan rohkem sealset püsivõrku kasutada. Ehk siis ka tihedamalt olemas ja saan ka pilte lisada. Seni lugege ka Linda-Liisa blogi www.sipsugandas.blogspot.com Miss u all ja tahaks, et te ka siin saaks olla!