Jah, ma tean endiselt MIDA ma vajan ja otsin.
Esimene samm sai astutud ja arutul enese tööle raiskamisel on lõpp.
Seni ütleb sisetunne, et see oli õige otsus ja hinges on teatud mõttes vabanemise tunne (muidugi on kahju ka, aga aeg oli küps...)
Püüan iseendaga sõber olla ja endale nii tihti kui võimalik pai teha.
Mu ümber on palju häid inimesi, kes aitavad täita päevi naeruga ja teevad hingele pai.
Siiski on endiselt hetki, mil kõik kukub kokku ja on tunne, et ainus, mis aitaks oleks see, kui KEEGI kaissu võtaks. Aga see KEEGi pole IKKA veel tulnud.
Jah, ma olen seda juba korduvalt kirjutanud, aga kuni see mind närib, siis pean ma seda tegema...
Ma olen seda väärt, et armastada ja olla armastatud...olgu siis kasvõi hilissügisel...