Eile jõudis mulle jälle kohale, kuidas mulle tegelikult öö meeldib. Ma olen peaaegu nädal aega juba elanud öises rütmis ja see on nii mõnus. Eile sõitsin ööpimedust otsima Raadi uuselamurajooni. Olin üksi nende majade vahel, kõik oli nii mõnusalt vaikne ja lõhnas hilissuviselt. Kõndisin seal ja vaatasin taevasse, pikutasin betoonplaatide hunnikul ja vaatasin taevasse, seisin ja vaatasin taevasse. Sest see taevas on midagi nii müstililiselt ilusat praegu, et seda võikski vaatama jääda. Soovisin oma soovi kõigi nende 15 langeva tähe ajal ja ka siis kui neid ei langenud...no nii igaks juhuks...Aga miks uksed? Sest just kinniste ja avanevate uste pilt tuli mulle silme ette, kui ma oma elu üle järgi mõtlesin. Kujutage ette pikka koridori paljude-paljude ustega. Kõnnid mööda koridori ja kõik uksed on kinni. Ja niipea kui üks uks natukene praokile läheb, hakkab järk-järgult avanema ka teisi. Mõnes mõttes on see ju tore, aga kujutage ette Kaalude tähtkujus sündinud mind...ma ei tea ju, millisest uksest ma peaks sisse minema kui nad kõik korraga avanevad...sellised metafoorid siis täna.
Tegelikult mulle meeldib, et uksed on praokil, sest sealt piilub muidu nii pimedasse koridori natuke valgusekiiri ja nii on julgem astuda. Ja võibolla siis leidub selle koridori peal see üks uks, mis on päris õige ja päris lahti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar