MailO, mu kallis! Sinu rõõmuks....et sa siia põigates ei leiaks eest seda sama vana postitust. Don't give up on me :)
Aga ka kõigile teistele, kellele EfKa tegemised korda lähevad.
Avastasin, et pole kaks kuud mitte ridagi kirjutanud. Korduvalt olen sellele mõelnud, aga kirjutamiseni pole jõudnud.
Võtan end käsile. Ma luban.
Suuresti oli see, et ma siia ei kirjutanud seotud ka sellega, et selle kahe kuu jooksul oli mul nö "Ei taha, ei saa, ei viitsi" periood, kus tuli ennast sundida, et üldse midagigi teha.
Aga õnneks on see vist nüüd möödas.
Täna tunnen ma jälle energiat endas ja teotahet. Kõik vist polegi kadunud:)
Ma ei suudaks kindlasti mitte kirjutada siia praegu kõigest, mis vahepeal on toimunud või mõtetest läbi käinud, aga paneks kirja mõned asjad, mis esimesena meelde tulevad.
Aasta, mis kandis numbrit 2006 sai läbi. Selle aasta märksõnad minu jaoks olid -
- kiiresti alanud ja kiiremini lõpetatud suhe
- 5 kolimist (meile jäävad alati mälestused neist kahest kuust villas ;))
- tsirkus üliõpilaspoliitikas ja sellest tulenev närvirakkude kadu
- Kultuuriklubi, mis nüüdseks on lahutamatu osa mu elust
- mõistmine, et ma EI suuda kõiki asju korraga teha ja sellest tulenev loobumine
Praegu ei meenu rohkem...kindlasti oli neid märksõnu veel ja veel.
Ja kuhu ma olen jõudnud 5. veebruari õhtuks 2007. aastal?
Elan Küüni tänaval. Juba kaks kuud. Koos sakslasega, kes arvab, et ma peaksin lisaks külmale köögile ja vannitoale taluma ka külma tuba. Er kann es vergessen! Aga ma ei jaksa kolida hetkel. Pean juunikuuni vastu, siis vaatab edasi.
Sügissemestriga sain läbi häda ja hambaid krigistades ühele poole. Avastasin, et ma ei taha õpeajaks saada. Ei, ma ei leidnud nüüd ühtäkki, et juura või majandus oleksid mu kutsumus.
Selles asi ongi, et kollitamas on väikest sorti identiteedikriis. Sellest inspireeritud ka pilt ankrust ja paadist kuival maal. Ühel hekel arvad, et oled leidnud oma koha elus ja juba vaikselt ankrussejäämise plaane teinud, teisel hetkel avastad, et vesi su paadikiilu alt on kadunud - polnud ikka veel õige koht ankrusse jäämiseks.
Lohutan ennast sellega, et mõõnale järgneb tõus, vesi kergitab mu paati, hiivan uuesti ankru ja suundun selles suunas, kus on MINU koht. Minu koht elus.
Elu on keeruline. Veendun selles ühe enam iga päev. Vahepeal on tunne, et lööks kõigele käega, aga täna on mul tunne, et võtaks seda keerukust kui väljakutset.
Aitäh teile, kes te olete minu jaoks olemas ja aitate mul elu väljakutseid vastu võtta ja neist üle saada.
Aitäh ka teile, kes te elu väljakutseks muudate, arvatavasi poleks teieta pooltki nii põnev;)
Järgmiste tegemisteni!
Ah jaa....Minu laul...minu laul on minu laul ja Tagore'i "Minu laul" ka
See mu laul põimib oma helid su ümber
mu laps, armastuse hellade kätena.
See mu laul puudutab su laupa
õnnistava suudlusena.
Kui oled üksinda,
istub ta su kõrval
ning sosistab sulle kõrva;
kui oled inimhulgas,
loob ta eemalt piirde su ümber.
Mu laul saab tiivapaariks su unistustele,
ta kannab su südame
tundmause äärele.
Ta saab ustavaks täheks su pea kohal,
siis kui pime öö on su teel.
Mu laul asub su silmadesse
ja juhib su pilgu asjade südamesse.
Ja kui surmas vaikb mu hääl,
kõneleb mu laul sinu elavas südames.
