Mis on peidus ridade vahel

Jah, alati ei pea kõike välja ütlema. Mõni asi peabki jääma saladuslikuks saladuseks kusagile ridade vahele. Mõistatuslikkus ja salapära lisavad elule vürtsi. Ühised metafoorid lähendavad. Lihtne pilk ütleb tihti rohkem kui tuhat sõna ja read muutuvad tähtsusetuks.

Siiski on teinekord vaja ka ridu. Et poleks valestimõistmist. Otsekohesus ning ausus loovad usalduse ja vaid siis võib aegajalt read unustada. Sest kui pole ridu, siis pole ohtu, et seda, mis on peidus nende vahel võidaks valesti mõista.

Küünlavalgusvalss

Kell on üks ...vässu on..aga küünlad põlevad ja see on ilus...ei taha veel magama minna. Kuna hommikud on niikuinii rasked, siis kasutan hoopis ööd.
Täna on selline tühi tunne. Nii sõna otseses mõttes kui ka ülekantud tähenduses. Eile käisime siis Elluga lõpuks tassijahil. Septembrist saadik planeerisime ja nüüd siis saime käidud. Väga ilusad südamekujulised tassid koos keraamilise lusikaga saime. Ja kuna me nii tublid ja hakkajad oleme, siis lasime ennast ka geenidoonoriks ära seebitada. Niimoodi siis juhtuski see, et ma pidin kell 8 (jah, kell 8...eriline meeltesegadus pidi see ikka ml olema, et selline aeg panna) olema Gildi tänaval, kus mult võeti veel 6 ampulli verd ja kus ma pidin vastama tervele hunnikule küsimustele enda ja oma vanemate ja vanavanemate kohta. Aga nüüd olen ma siis oma panuse andnud. Ja sellepärast siis see tühi tunne ka.
Teine tühi tunne on see tavaline ja süvenev nähtus. Näriv läheduse vajadus, mis varsti mu lihtsalt hulluks ajab ja igasuguseid lollusi tegema ja mõtlema sunnib. Kas see on jõuluvana jaoks liiga suur soov, et ma oma küünlavalgusvalssi üksi ei peaks tantsima?!

Total makeover

Tegelikult polnud midagi totaalselt, aga see tunne, mis tekkis oli küll totaalselt parem kui varem :)
Enda poputamine on aegajalt ikka vajalik. Lisaks kõigele saan ma millalgi püstirikkaks kui nüüd vanarahvast uskuda, sest inimesi, kes mind esmapilgul ära ei tunne on rohkem kui üks :P


Ääremärkusena olgu öeldud, et ma jälle ei saa aru, mis toimub....

Esimene advent....

Täna algas ametlikult jõuluaeg....minu jaoks ka...päkapikud ja küünlad said välja otsitud ja nüüd võbeleb mu toas mõnus valgushelk. Ilus on.
Hing pole enam nii haige, aga õnnelik ka mitte. Kodus oli mõnus....lihtne ja hea. Aga midagi on ikka puudu. Midagi, mida tuleb oodata. Eks ma siis ootan veel...

....

Jah, mul on sügismasendus.
Ja ma ei oska sellega midagi peale hakata.
Tahan päikest, tahan sooja kamina ette kakaotassiga, tahan kaissu...

Getta life....

Mina ise, minu mõtted, minu tunded.....

Mina ise olen kuskile kadunud...pole aega enda jaoks või pole aega võtnud enda jaoks. Äkki peaks?!

Decide!

The first step to getting the things you want out of life is this: Decide what you want.

Ben Stein

Tundub ju lihtne...otsustada, mida ma elult tahan. Aga tegelikult pole see nii. Minu jaoks vähemasti mitte. Maailmas on nii palju asju, mida ma teha tahaks; niipalju asju, mis mulle tähtsad on. Ja nende vahel valimine on tihtilugu kohutavalt keeruline. Ju on mu võimetus otsustada ka põhjukseks, miks mul alati 102 asja korraga käsil on :). Näiteks täna sai minust puhtjuhuslikult klassiõpetaja õppekava nõukogu liige. Sest ma lihtsalt ei suutnud oma õppejõule "ei" öelda....Lisaks sellele olen ma ka Noore Õpetaja Huviklubis. See, et ma neisse kahte orgnisse kuulun, on iseenesest eriti kummaline, kuna ma absoluutselt pole kindel, et minsut kunagi õpetaja saab. Mida minut edasi, seda enam tundub mulle, et otsus õppida õpetajaks oli ikka suurim julgustükk mu elus.

Täna arutasime inglise keele loengus asjade üle, mis meile elus tähtsad on. Minule tuli kohe esimesena, ilma üldse pikemalt mõtlemata pähe sõna - sõbrad. See on üks asi, milles ma siin ilmas kindel olen. Ja ma olen õnnelik inimene, sest minu ümber on palju inimesi, keda julgen oma sõbraks nimetada. Täiesti müstilised inimesed on Kultuuriklubis. Sest isegi kui nad on kaugel ja neid niikole harva näeb, on nad ikka kohutavalt kallid. Nii kallid kohe:)


Rääkimata siis veel nendest inimestest, kes on päevast päeva minu kõrval. Ja on inimesi, kes on midagi enamat kui sõbrad. Kelle kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu.

Järelikult üks paikapanev otsus on mul siiski tehtud - ma tahan elada nii, et mu ümber on palju häid inimesi ja nii, et ma ise olen hea inimene. Algus ju seegi.... eks need ülejäänud otsused peavad ka tulema.

Sügisväsimus või talveuni vs las ma siis elan veel

Ma ei tea milles asi on, aga praegu on täpselt selline aeg, et ei viitsi ennast üldse liigutada. Magaks ainult või istuks sooja kamina ees ja loeks kakaotassi seltsis raamatut.

Püüan küll endasse pidevalt optimismi ja elurõõmu sisendada, aga ikka tundub mulle, et ma enam muud ei oskagi kui vinguda ja viriseda :( Palun näpistage mind või tehke midagi kui ma jälle halama hakkan, sest ma tegelikult ei taha olla vingupingu.

Mida päev edasi, seda rohkem hakkan ma tundma ja tähele panema teatavat ühiskonna poolset sundi. Kakskümmend kolm aastat on selline paras iga, kus juba hakatakse eeldama, et sul on oma tulevikuga juba kindlad ja suurejoonelised plaanid. Võiks ju juba mõelda kodule, lastele, kindlale ja tulusale töökohale. Jah, ma mõtlen neile, aga siis kui meelde tuleb:) Ma praegu veel elaks natukene aega nii, et ma ei tea, mida ma viie aasta pärast teen; haaraks kinni neist võimalustest, mis juhuslikult mu teele satuvad ja teeks just seda, mida süda õigeks peab. Ma pean tunnistama, et mu mõistus ja süda on tihti erinevatel arvamustel ja tihtilugu on ka mõistus võitu saanud ja takistanud südamel tegutseda. Aga just täna siin istudes ja elu üle mõeldes tundub mulle üha enam, et peaks laskma südamel otsustada ja veel natukenegi hulljulgemaid asju tegema :)

Ehk siis kaks täiesti vastandlikku mõtet ühes sissekandes...aga ma olengi vastandlik ja kui vaja võin hulljulgelt unine ka olla ;)

Aga kes tahab minuga midagi täitsa ullumeelset ette võtta ;)?

Mägironijat minust vist siiski ei saa...

Käisin ennast Vahurile näitamas ja ühtlasi sunniti mind ka Rakvere spordihalli ronimisseinale ronima, kuigi ma alguses valjuhäälselt protesteerisin:)

Eneselegi üllatuseks ronisin ma poole kõrgemale kui alguses olin mõelnud ja esimese korra kohta oli see tegelikult päris hea tulemus. Ja kindlasti oleks ma veel kõrgemale roninud kui ma oleks need nr 37 ronimissussid jalga tõmmanud (see lause muidugi oli Karu lohutuseks öeldud) :)

Aga siiski...kuna mul absoluutselt igasugune vorm puudub, siis esilagu tundus see ikka natuke selline raske ja kahtlane ettevõtmine. Võimalik, et proovin seda veel, aga hetkel minus küll mägironijat ei tärganud:)

Ilusad asjad

Nii tore, et leidub inimesi, kes oskavad teha ilusaid asju ja teevad seda südamega. Täna käisime Rõuges külas Ivaril, kes teeb igasuguseid "vidinaid" kasutades puitu, sepiseid ning nahka. Väga lahe oli ja arvatavasti tulevad Firmaspordi suuremad auhinnad nüüd ka tema käest:)

Head isadepäeva, kallis issi!

Minu issi on kõige parem issi maailmas.

Ja rohkem ei peagi midagi ütlema...

Efka, võta ennast kokku!

Pimesi tulevikus kobades, lootes, et astutud sammud on õiged.

Lugesin üle pika aja oma blogi vanemaid postitusi. Uuemaid ei saagi lugeda, kuna neid lihtsalt pole.
Täna otsustasin ennast kätte võtta ja jälle natuke kirjutada.

Aga see on keeruline....nagu kogu see elu (jah, ma pean seda jälle ütlema :))

Kaheksa möödunud kuud võiks kokku võtta.

Kevad oli vaieldamatult ilusaim, mida mäletan. Mis sest, et kevad jäigi kevadeks. Kõik, mis juhtus, andis lootust, et asjad peavadki lihtsalt juhtuma...ilma sundimata. Suudaks ma vaid piisavalt kannatlik olla ja oodata....

Kolisin jälle. 10. korda. Juubel :) Nüüd siis Riiamäel Kaimo ja Kerliga, aga paistab, et mitte väga kauaks. Nemad kolivad peagi ühe maja edasi päris enda koju, mina pean leidma uued üürilised või siis ise ka JÄLLE kolima.
Ütleks, et ma tegelt ka enam ei jaksa. Tahaks natukenegi paigale jääda. Tahan ka OMA KODU.

Sõbramaja adminniruumi jätsin ka maha. Kahest aastast piisas. Nüüd siis uus amet - projektijuht, firmaspordi projektijuht. Ütleme nii, et omamoodi väljakutse :)

Tudengipäevad ja kõik selle juurde kuuluvad rõõmud ja mured - üks vägaväga suur osa mu elust. Ja need inimesed. Lihtsalt liiga olulised!

Kool...ma parem ei räägiks sellest...lühidalt vist võtab asja kokku lause "Tark ei torma" :)

Aga muidu...üldiselt mentaliteet, et tee tööd, muidu tuleb armastus. Ehk siis mõistatus - kas armastust pole sellepärast, et tööd on palju või on tööd palju sellepärast, et pole armastust. Ei tea. Igaljuhul võiks mingil ajahetkel lähitulevikus tekkida teatav tasakaal nende kahe elu alustala vahel :)

Ja ma rohkem ei oskagi lühikokkuvõtteks midagi kirjutada vist. Algus sai tehtud. Nüüd siis tuleb loota, et ma enam ei tee 8 kuulisi pause blogikirjutamises :) Või kui hakkab tunduma, et ma pole jälle tükka ega sõna võtnud, siis pekstagu mind :)

Kribamisteni:)

Hüppersupper

Võiks ju mõelda, et kui sa rassid kolm päeva ringi, tassid asju "üle, ümber ja läbi mäe", öösiti ei maga, vaid laulad kõvasti ja valesti karaoket või rokid klubis, siis oledki omadega nii läbi nagu siin pildil.

Aga see siin on vaid hetkeline puhkepaus. Mõniaeg hiljem lippasid need roosad kummikud juba suusastaadionil ringi.

Kokkuvõttes andis see nädalavahetus Käärikul just uut energiat juurde ja ma tõdesin veelkord, et just nii - laheda seltskonnaga üritusi korraldades - ma elada tahaksi!

Efka - iseendaga sõber...

Külmalaine

Magasin villaste sokkide ja dressipluusiga kolme teki all ja hommikul just väga ei tahtnud voodist välja ronida.

Aga tänu Tõnule ajasin ennast siiski püsti ja läksin ujuma Aurasse ;)

Trotsime külma;)

Vaatasin, et saaksin nt teisipäeviti hakatagi ujumas käima, sest nii mõnus oli täna.

Ja tegelikult on külm ilm ka tore, sest siis näeb päikest.

«Elan, mitte ainult ei võta ruumi»

Chalice ja Minu inimesed

Elada ja mitte ainult ruumi võtta. Eesmärk omaette. Mina igatahes püüan!

"Tere ema, mul on kõik hästi"

Kas pole me kõik teinud nägu, et kõik on hästi, aga tegelikult löövad laine pea kohal kokku....mõnikord õnnestub sul püsti jääda, aga teine kord võib torm su endaga kaasa viia.

Siiras rõõm...

Rõõm elu pisiasjadest...järjekordselt avastasin, et see on nii oluline....

Minu laul

MailO, mu kallis! Sinu rõõmuks....et sa siia põigates ei leiaks eest seda sama vana postitust. Don't give up on me :)

Aga ka kõigile teistele, kellele EfKa tegemised korda lähevad.

Avastasin, et pole kaks kuud mitte ridagi kirjutanud. Korduvalt olen sellele mõelnud, aga kirjutamiseni pole jõudnud.

Võtan end käsile. Ma luban.

Suuresti oli see, et ma siia ei kirjutanud seotud ka sellega, et selle kahe kuu jooksul oli mul nö "Ei taha, ei saa, ei viitsi" periood, kus tuli ennast sundida, et üldse midagigi teha.

Aga õnneks on see vist nüüd möödas.

Täna tunnen ma jälle energiat endas ja teotahet. Kõik vist polegi kadunud:)

Ma ei suudaks kindlasti mitte kirjutada siia praegu kõigest, mis vahepeal on toimunud või mõtetest läbi käinud, aga paneks kirja mõned asjad, mis esimesena meelde tulevad.

Aasta, mis kandis numbrit 2006 sai läbi. Selle aasta märksõnad minu jaoks olid -

• kiiresti alanud ja kiiremini lõpetatud suhe


• 5 kolimist (meile jäävad alati mälestused neist kahest kuust villas ;))


• tsirkus üliõpilaspoliitikas ja sellest tulenev närvirakkude kadu


• Kultuuriklubi, mis nüüdseks on lahutamatu osa mu elust


• mõistmine, et ma EI suuda kõiki asju korraga teha ja sellest tulenev loobumine

Praegu ei meenu rohkem...kindlasti oli neid märksõnu veel ja veel.

Ja kuhu ma olen jõudnud 5. veebruari õhtuks 2007. aastal?

Elan Küüni tänaval. Juba kaks kuud. Koos sakslasega, kes arvab, et ma peaksin lisaks külmale köögile ja vannitoale taluma ka külma tuba. Er kann es vergessen! Aga ma ei jaksa kolida hetkel. Pean juunikuuni vastu, siis vaatab edasi.

Sügissemestriga sain läbi häda ja hambaid krigistades ühele poole. Avastasin, et ma ei taha õpeajaks saada. Ei, ma ei leidnud nüüd ühtäkki, et juura või majandus oleksid mu kutsumus.

Selles asi ongi, et kollitamas on väikest sorti identiteedikriis. Sellest inspireeritud ka pilt ankrust ja paadist kuival maal. Ühel hekel arvad, et oled leidnud oma koha elus ja juba vaikselt ankrussejäämise plaane teinud, teisel hetkel avastad, et vesi su paadikiilu alt on kadunud - polnud ikka veel õige koht ankrusse jäämiseks.

Lohutan ennast sellega, et mõõnale järgneb tõus, vesi kergitab mu paati, hiivan uuesti ankru ja suundun selles suunas, kus on MINU koht. Minu koht elus.

Elu on keeruline. Veendun selles ühe enam iga päev. Vahepeal on tunne, et lööks kõigele käega, aga täna on mul tunne, et võtaks seda keerukust kui väljakutset.

Aitäh teile, kes te olete minu jaoks olemas ja aitate mul elu väljakutseid vastu võtta ja neist üle saada.

Aitäh ka teile, kes te elu väljakutseks muudate, arvatavasi poleks teieta pooltki nii põnev;)

Järgmiste tegemisteni!

Ah jaa....Minu laul...minu laul on minu laul ja Tagore'i "Minu laul" ka

See mu laul põimib oma helid su ümber

mu laps, armastuse hellade kätena.

See mu laul puudutab su laupa

õnnistava suudlusena.

Kui oled üksinda,

istub ta su kõrval

ning sosistab sulle kõrva;

kui oled inimhulgas,

loob ta eemalt piirde su ümber.

Mu laul saab tiivapaariks su unistustele,

ta kannab su südame

tundmause äärele.

Ta saab ustavaks täheks su pea kohal,

siis kui pime öö on su teel.

Mu laul asub su silmadesse

ja juhib su pilgu asjade südamesse.

Ja kui surmas vaikb mu hääl,

kõneleb mu laul sinu elavas südames.