neljapäev, november 15, 2007

Sügisväsimus või talveuni vs las ma siis elan veel


Ma ei tea milles asi on, aga praegu on täpselt selline aeg, et ei viitsi ennast üldse liigutada. Magaks ainult või istuks sooja kamina ees ja loeks kakaotassi seltsis raamatut.

Püüan küll endasse pidevalt optimismi ja elurõõmu sisendada, aga ikka tundub mulle, et ma enam muud ei oskagi kui vinguda ja viriseda :( Palun näpistage mind või tehke midagi kui ma jälle halama hakkan, sest ma tegelikult ei taha olla vingupingu.

Mida päev edasi, seda rohkem hakkan ma tundma ja tähele panema teatavat ühiskonna poolset sundi. Kakskümmend kolm aastat on selline paras iga, kus juba hakatakse eeldama, et sul on oma tulevikuga juba kindlad ja suurejoonelised plaanid. Võiks ju juba mõelda kodule, lastele, kindlale ja tulusale töökohale. Jah, ma mõtlen neile, aga siis kui meelde tuleb:) Ma praegu veel elaks natukene aega nii, et ma ei tea, mida ma viie aasta pärast teen; haaraks kinni neist võimalustest, mis juhuslikult mu teele satuvad ja teeks just seda, mida süda õigeks peab. Ma pean tunnistama, et mu mõistus ja süda on tihti erinevatel arvamustel ja tihtilugu on ka mõistus võitu saanud ja takistanud südamel tegutseda. Aga just täna siin istudes ja elu üle mõeldes tundub mulle üha enam, et peaks laskma südamel otsustada ja veel natukenegi hulljulgemaid asju tegema :)

Ehk siis kaks täiesti vastandlikku mõtet ühes sissekandes...aga ma olengi vastandlik ja kui vaja võin hulljulgelt unine ka olla ;)

Aga kes tahab minuga midagi täitsa ullumeelset ette võtta ;)?

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Well said.