Miks on nii, et haiget teevad sulle just need inimesed, kellest sa kõige rohkem hoolid ja keda sa kõige rohkem armastad? Vastus on lihtne, sest nemad on SINU inimesed ja lähevad sulle korda.
Aga mis juhtub siis, kui saad lõpuks aru, et sina pole nende jaoks siiski nii tähtis kui nemad sulle? Siis täidab sind ühtäkki suur kurbus ja sul on valus. Mingid asjad jõuavad kohale vaid siis, kui sulle vastu pead antakse...mõnikord lausa otseses tähenduses....
Ma ei taha enam midagi sellist kogeda....
Kallid sõbrad, palun austage neid, kes on teie ümber ja teist hoolivad, sest neid, kes oleks valmis koos teiega läbi tule ja vee minema, ei pruugigi olla eriti palju...
Austus ja taktitundelisus on kaks asja, mis on minu jaoks olulised. Olgu nalja ja lõõpimist nii palju kui tahes, aga kuskilt läheb piir, kus suu tuleb lukku panna.
Ma ei taha muutuda külmaks ja kurjaks inimeseks, kellel on küüned vaid enda poole. Aga kui elu headusele alati vastu näppe annab, siis tekib küll tunne, et ütlus "Iga heategu saab karistatud" peab paika....
1 kommentaar:
Tõde on paraku vist see, et see ei muutu mitte kunagi. Isegi kui iga kord lubad endale, et „olgu see viimane kord, kui kellestki hoolin ja alates tänasest muutun jääkülmaks bitchiks, kes hoolib ja aitab vaid siis kui sellest keeldumise eest on ette nähtud surmanuhtlus“ - siis tegelikkuses murdud sa alati. Mõned inimesed on lihtsalt headeks loodud. Ja nii saadki muudkui uuesti ja uuesti haiget ja jutt sellest, et asi lähe ajapikku paremaks on jama-sest iga järgmine kord sa juba tead kui valus ja vastik see on ja nentimine, et JÄLLE olin loll ja hoolisin-teeb veel topelt haiget…Aga usu-Su ümber on palju toredaid inimesi ja las need lähevad, kes Sind hinnata ei oska…kunagi vast saavad nad sellest aru, sest usun siiski, et elus peaks veidi ka õiglust olema-isegi siis kui vahest usk sellesse uskumisse kao!
Helen
Postita kommentaar