Kõik sai alguse ühel ilusal päikesepaistelisel reedel oktoobri viiendal päeval pisut vähem kui 22 aastat tagasi. Jah, teil on õigus - siis sündisin mina, nimeks sain emme soovil Evelin (uskuge, see oli parim variant, mille ta oma nimekirjast välja valis, mõelge kui mu nimi oleks Jolanta:S).
Läbi selle kahe kümnendi on Evelinile lisandunud niipalju hüüdnimesid, et kõiki
kindlasti ei mäletagi; väikesed lapsed on mind kutsunud Eliniks, Helenaks, Eleviniks; emmele olen (Eve)Liisu/Liisbet/Tibu; gümnaasiumis sain poistelt hüüdnimeks Liinur; hetkel on enimkasutatav Efka (ma arvan, et isegi rohkem kui Evelin). Nagu öeldakse - heal lapsel mitu nime;)
Kakskümmend kaks aastat täis eneseavastamist ja püüdu maailma sobituda on minust teinud selle, kes olen praegu - parandamatust aktiivikust tudengi, kes püüab omal moel midagi korda saata, kokku sobitada kooli, tööd, aktivismi, peret, sõpru, enamasti küll puuduvat suhteelu ja vahel harva ka lihtsat enesele pühendumist.
Praegusel hetkel on reede õhtu, kell on pool üksteist. Võiks arvata, et ma olen koos sõpradega, kohe välja lõbutsema minemas. Eksite. Olen tööl. Valvan Üliõpilasmajs sünnipäevalisi, vaatan poole silmaga telekast mingi reedeõhtuselt tavapärast mõttetut filmi (seekord tulnukatest) ja kirjutan blogi. Homme õhtul sama moodi. Miks? Ma ei teagi päris täpselt. Sest töö vajab tegemist, sest raha on vaja, sest ma pole juba ammu mingi pidutsejatüüp, sest ma ei suuda sellelt rongilt maha astuda...ma ei tea...igatahes nii see on.
Võibolla peaks ma tõesti lõpetama selle tõsise ja töise inimese mängimise ja noorust nautima, aga hetkel ei näe ma selleks võimalust. Vähemasti mitte enne uue suve algust. Eks ma pean püüdma elutempoga kaasas püsida ja vaatama, mis edasi saab.
Aga praeguseks minu loometuhin vaibus järjekordselt. Ja kui vaimu peal pole, siis sõnu endast välja kiskuda on ka pisut nüri. Seega lõpetan tänaseks ja kirjutan siis edasi, kui süda jälle nii sunnib.
Läbi selle kahe kümnendi on Evelinile lisandunud niipalju hüüdnimesid, et kõiki
kindlasti ei mäletagi; väikesed lapsed on mind kutsunud Eliniks, Helenaks, Eleviniks; emmele olen (Eve)Liisu/Liisbet/Tibu; gümnaasiumis sain poistelt hüüdnimeks Liinur; hetkel on enimkasutatav Efka (ma arvan, et isegi rohkem kui Evelin). Nagu öeldakse - heal lapsel mitu nime;)
Kakskümmend kaks aastat täis eneseavastamist ja püüdu maailma sobituda on minust teinud selle, kes olen praegu - parandamatust aktiivikust tudengi, kes püüab omal moel midagi korda saata, kokku sobitada kooli, tööd, aktivismi, peret, sõpru, enamasti küll puuduvat suhteelu ja vahel harva ka lihtsat enesele pühendumist.
Praegusel hetkel on reede õhtu, kell on pool üksteist. Võiks arvata, et ma olen koos sõpradega, kohe välja lõbutsema minemas. Eksite. Olen tööl. Valvan Üliõpilasmajs sünnipäevalisi, vaatan poole silmaga telekast mingi reedeõhtuselt tavapärast mõttetut filmi (seekord tulnukatest) ja kirjutan blogi. Homme õhtul sama moodi. Miks? Ma ei teagi päris täpselt. Sest töö vajab tegemist, sest raha on vaja, sest ma pole juba ammu mingi pidutsejatüüp, sest ma ei suuda sellelt rongilt maha astuda...ma ei tea...igatahes nii see on.
Võibolla peaks ma tõesti lõpetama selle tõsise ja töise inimese mängimise ja noorust nautima, aga hetkel ei näe ma selleks võimalust. Vähemasti mitte enne uue suve algust. Eks ma pean püüdma elutempoga kaasas püsida ja vaatama, mis edasi saab.
Aga praeguseks minu loometuhin vaibus järjekordselt. Ja kui vaimu peal pole, siis sõnu endast välja kiskuda on ka pisut nüri. Seega lõpetan tänaseks ja kirjutan siis edasi, kui süda jälle nii sunnib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar