Ega sinagi kõige säravam pliiats juveelikarbis ei ole meeste mõistmise suhtes

Ahhh?

Mida teeb pliiats juveelikarbis...särav veel pealekauba....
Pmst peale sellist võrdlust võib väita küll, et ma ei saa selle vastassugupoole loogikale väga pihta.

Ma olen ammu öelnud, et vaja on meest maja ja autoga...

...sellega laheneks korraga kolm probleemi - oleks koht, kus elada; keegi kellega seal koos elada ja rattad, mis jalgade kulumist vähendaksid. Kui keegi teab, kus selliseid mehi jagatakse, siis andke aga teada, tuvipostiga kasvõi.

Aga kuna ma juba põhimõtteliselt olen loobunud mõttest, et uusaastalubadused/unistused tõeks saavad, siis pean jääma rahule toanurgakesega, mille Maili mulle nii lahkesti pakkus ja üksildaste jalutuskäikudega punktist A punkti X.
Jah, mul on järjekordne kass üksi olemise suhtes....kaua võib...tahan ka elu....
Eks ma pean ennast lohutama sellega, et poole üheteistkümneni öösel kestvad põhikirjakoosolekud ja nädalavahetused üliõpilasmajas ei olegi just eriti elu omamist soosivad tegurid.

Isegi blogi kirjutamiseks saan mahti ainult siin, tööl olles kui midagi asjalikku teha ei viitsi ja igavus tapmas on. Täna tuleb vähemasti Cat ja toob mulle maci vaniljeshake'i (Y)

Lendame-lendame....

Kummitavad laulud on nakkuslikud....


Nüüd siis jälle Tartu linnas. Siiski mitte kauaks - juba homme tuleb tee pealinna ette võtta ja sealt edasi Remnikusse neljaks päevaks.

Nädalavahetus (või selle lõpp vähemasti) olid toredad. Vanaisa Piigo ja teised on lihtsalt liiga toredad. Ema oli muidugi jälle kurb, et ma kodus ei maganud ja et ta põhimõtteliselt vaid minu musta pesu nägi, aga mis parata.

Tartus on alati kahesuguseid tundeid. Kord tahaks peaga vastu seina joosta, aga samas on siin ka väga armsad inimesed, kellega on hea koos olla.

Hetkel on peal mingi salapärane kass, aga ma loodan, et see varsti möödub...


Kuulmiseni

Olukorrast riigis

Võite nüüd mõelda, et olen päris hoogu läinud selle kirjutamisega, aga ma ei saa sinna midagi parata hetkel.

Järjekordselt on saabunud hetk mu töös, kus pean likvideerima veeuputust. See on nii "põnev". Vaatad kuidas pidulised vapralt läbi vee vetsu sumavad ja püüad välja mõelda, mida kuradit ette võtta. Eelnevatest kogemustest (oh üllatust, see polegi esimene kord), on juba teada, et Kulnole või Sulevile pole mõtet helistada, korraldaja keeldub otse loomulikult pidu sellise pisiasja pärast katki jätmast...nii ei jäägi üle muud kui peakraanist kogu majas vesi kinni keerata ja loota, et seni lainetav vesi vaikselt siiski tee kanalistasiooni leiab. Nii see ka läheb...meeste poole peal ei ole enam murdlainetust, naistel tuleb siiski veel vees sumada. Aga no tõesti...ma ei ütleks, et siin peol kohutavalt palju rahvast on...aga ikkagi ujub. TEHKE OMETI MIDAGI ! Ma juba kujutan ette neid järjekordseid masse, kes sügisel kursapidusid ja rebasepidusid ja muid pidusid teha tahavad, aga see maja on vana ja väsinud ja ei talu enam noorte uljast pidurõõmu.

Jätkan Muumitrolli lugemist...
(ps...raamatu, mida loen kinkis mulle mu vanaema 1994 aasta jõuludeks;) )

lk 167 "Pealegi oli Niru haistmine praegu parasjagu rikutud tundelisest mõtlemislaadist."
lk 178 Tuu-tiki Muumitrollile: "Kõik tuleb endal avastada ja kõigega tuleb üksipäini omal käel hakkama saada."
lk 180 Väike MY võttis Muumitrolli kõrvust kõvasti kinni ning hüüdis: "Kompanii, kalda poole ümberpöörd!"
lk 181 Lihtsalt imeväärne, kui osavalt saab igast olukorrast välja tulla, kui oled väike My.
lk 188 Tusklik aga oli leidnud esimese julge krookuse ninaotsa /.../"Me võime talle klaasi peale panna," ütles Tusklik. "Siis ta kannatab öise külma välja." "Ära seda tee," ütles muumitroll. "Las ta saab ise omapead hakkama, nagu oskab. Ma arvan, ta kasvab seda paremini, kui tal on ka veidi raskusi."
lk 193 papa lamas voodis ja vihastas, kuni uinus.
lk 194 ..kas neid asju nimetatakse memauurideks, kui keegi kirjutab omaenda elust
lk 195....samuti püüan ma olla nii kena ning pidada kinni tõest, kui see ainult igav ei ole...(Muumipapa oma memuaarides)
lk 198 ...ma pidin teretades hoidma oma saba neljakümne viie kraadise nurga all....
......saatus on minu osa....
lk 199 ...mis sinust küll saab selles koduvanavallatus maailmas...
lk 211 Nuhkloom on väike loomake, kes alatasa nuhib, see tähendab kärmelt ning mõttetult ringi sagib, ümber ajades ja ära kaotades nii palju asju kui vähegi võimalik.
lk 216 ....rahustu!...
lk 218 Sekeldaja: ..."Mul oli kunagi üks sugulane, kes õppis senikaua trigonomeetriat, kuni kõik ta vurrukarvad sorgu vajusid, ja kui ta kõik oli selgeks õppinud, tuli üks urr ja pani ta nahka.
lk 221 Nuhkloom: ..."Mu närvid ja mu asjad on üksainus segapundar..."
lk 226 Suitsetamisest hakkavad käpad värisema, nina läheb kollaseks ja saba kiila!
lk 232 ...see on pigem kallas, mis äratab meis iha... (mitte tung merele)

Hetkeks aitab...jätkub raamatu edenedes.

Mida kõike sinu akna alla ka ei püstitata...

Eile öösel lõpetasin töö kell 04.20. Muumitrolliga jõudsin leheküljeni 163, kus Muumitroll õppis talve armastama. Siinkohal tahaksin kõigile meelde tuletada, kuidas defineerida sellist elukat nagu evakueeritud siil - evakueeritud siil on selline siil, kes vastu oma tahtmist on kodust välja aetud ja pole kiiruga jõudnud hambaharjagi kaasa võtta. Ja siis veel üks tsitaat Tuu-tiki suust: "Kõik on väga ebakindel ja see mind just rahustabki." Muumitroll on minu meelest äärmiselt andekas raamat.

Aga igaljuhul jõudsin ma siis umbes poole viie paiku koju ja läksin kohe magama , hommikul pool kümme äratas mind isa telefonikõne, vestlesin temaga unesegaselt ja magasin edasi, rahutult siiski, sest väljas toimus mingi möll. Kell üksteist helises äratus ja ma olin sunnitud end püsti ajama. Vaatasin aknast välja ja nägin kuidas minu akna alla püstitati mingit rohelist telki.
Kuna köögikapis polnud mitte raasugi midagi sellist, kuhu peale oma singiviilu panna, seadsin sammud Pere Leiva poodi. Tee peal selgus, et kogu see möll tähendas Noortepäeva ja roheline telk minu akna all oli Euroopa Noorte oma...haah...kas teie näete irooniat...mina näen.

Hetkel istun jälle majas. Inimene, kes pidi asjadele järele tulema käis ära, aga tuulast ja sellest teisest iskust, kes siit midagi tahtis, pole kõppugi. Ootan veel natuke, aga siis lähen minema.

Väike trenn Mõisavahe treppidel ja siis jälle siia tagasi. Ma loodan, et tänane pidu väga käest ära ei lähe, sest ma ei jaksa purjus inimestega kakelda. Liiati veel siis kui ma võiks sellel ajal hoopis maal olla ja nautida seal peatuvate külaliste seltskonda.

Algus....Olevik....Tulevik

Kõik sai alguse ühel ilusal päikesepaistelisel reedel oktoobri viiendal päeval pisut vähem kui 22 aastat tagasi. Jah, teil on õigus - siis sündisin mina, nimeks sain emme soovil Evelin (uskuge, see oli parim variant, mille ta oma nimekirjast välja valis, mõelge kui mu nimi oleks Jolanta:S).
Läbi selle kahe kümnendi on Evelinile lisandunud niipalju hüüdnimesid, et kõiki
kindlasti ei mäletagi; väikesed lapsed on mind kutsunud Eliniks, Helenaks, Eleviniks; emmele olen (Eve)Liisu/Liisbet/Tibu; gümnaasiumis sain poistelt hüüdnimeks Liinur; hetkel on enimkasutatav Efka (ma arvan, et isegi rohkem kui Evelin). Nagu öeldakse - heal lapsel mitu nime;)
Kakskümmend kaks aastat täis eneseavastamist ja püüdu maailma sobituda on minust teinud selle, kes olen praegu - parandamatust aktiivikust tudengi, kes püüab omal moel midagi korda saata, kokku sobitada kooli, tööd, aktivismi, peret, sõpru, enamasti küll puuduvat suhteelu ja vahel harva ka lihtsat enesele pühendumist.
Praegusel hetkel on reede õhtu, kell on pool üksteist. Võiks arvata, et ma olen koos sõpradega, kohe välja lõbutsema minemas. Eksite. Olen tööl. Valvan Üliõpilasmajs sünnipäevalisi, vaatan poole silmaga telekast mingi reedeõhtuselt tavapärast mõttetut filmi (seekord tulnukatest) ja kirjutan blogi. Homme õhtul sama moodi. Miks? Ma ei teagi päris täpselt. Sest töö vajab tegemist, sest raha on vaja, sest ma pole juba ammu mingi pidutsejatüüp, sest ma ei suuda sellelt rongilt maha astuda...ma ei tea...igatahes nii see on.
Võibolla peaks ma tõesti lõpetama selle tõsise ja töise inimese mängimise ja noorust nautima, aga hetkel ei näe ma selleks võimalust. Vähemasti mitte enne uue suve algust. Eks ma pean püüdma elutempoga kaasas püsida ja vaatama, mis edasi saab.
Aga praeguseks minu loometuhin vaibus järjekordselt. Ja kui vaimu peal pole, siis sõnu endast välja kiskuda on ka pisut nüri. Seega lõpetan tänaseks ja kirjutan siis edasi, kui süda jälle nii sunnib.