Vahepeal ma mõtlen, et kellele ma seda blogi kirjutan. Vastus on lihtne - iseendale. Vahepeal on asju, mis peavad minu seest välja saama, olgu siis head või halvad. Ja kui ma ei kirjuta, siis tähendab see, et ma olen tasakaalus või siis pole mul enda jaoks üldse aega. See viimane on muidugi halvem ja viimasel ajal kippus pidevalt nii olema. Lisaks sellel olin nii puntras, et ei osanud isegi kuskilt otsast ennast harutama hakata....aga tundub, et nüüd on natuke parem, olen esimesed redelipulgad jälle üles tirinud ennast. Tee minna on pikk, aga algus on tehtud.
Pikal eneseleidmise teel ei paistagi lõppu olevat, võibolla ei saagi olla, aga seda saame me kõik alles lõpus teada, eks....
Inimesed tulevad ja lähevad. Kõige olulisemad jäävad, olgu siis kasvõi vaid msn-i aknasse. Üksindus närib siiski seestpoolt ja ravi ei näi mõjuvat. AGA'sid satub mu teele lausa ülepäeviti, aga AGA'dega kahjuks seda lünka ei täida päris. Siiski lootusekiir veel hõõgub ja võibbolla saab ühel päeval ühest AGA'st just TEMA....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar