
....siin on su rahu ja taasakaal....
Öised kauged välgusähvatused, mis valgustavad kogu taeva, tähed-tähed-tähed (seekord ilma linnatuledeta), luuletused, muusika, rahu....rahu mu ümber ja sees...
Mulle tundub, et ma olen vist õigel teel...
Eile jõudis mulle jälle kohale, kuidas mulle tegelikult öö meeldib. Ma olen peaaegu nädal aega juba elanud öises rütmis ja see on nii mõnus. Eile sõitsin ööpimedust otsima Raadi uuselamurajooni. Olin üksi nende majade vahel, kõik oli nii mõnusalt vaikne ja lõhnas hilissuviselt. Kõndisin seal ja vaatasin taevasse, pikutasin betoonplaatide hunnikul ja vaatasin taevasse, seisin ja vaatasin taevasse. Sest see taevas on midagi nii müstililiselt ilusat praegu, et seda võikski vaatama jääda. Soovisin oma soovi kõigi nende 15 langeva tähe ajal ja ka siis kui neid ei langenud...no nii igaks juhuks...
Miks on nii, et haiget teevad sulle just need inimesed, kellest sa kõige rohkem hoolid ja keda sa kõige rohkem armastad?