Olen oma blogi unarusse jätnud. Mitte, et ei oleks millest kirjutada, oleks isegi liiga palju, aga kunagi ei ole nii, et on parajasti aega siis kirjutada, kui mingi hea mõte peas on. Teiseks on palju selliseid mõtteid, mida saab kirjutada ainult paberile ja mitte arvutiekraanile.
Aeg pärast Austriat on olnud... ma ei leiagi õiget sõna selle kohta...kummaline vist. Ma tulin tagasi, aga astusin tagasi täpselt samasse ellu, kust olin ära läinud. Sama töö, samad hobid, sama tüütu kool. Ja seebiooper, mis ikka edasi areneb ja järjest hullemaks läheb.
Ma olen enda kohta tegelikult palju uusi asju teada saanud. Tegelikult ongi praegu tunne, et ma otsin ennast rohkem kui kunagi varem. Ja esimest korda elus on mul tunne, et ma peaks tegelikult mõtlema sellele, kus ma tahan olla näiteks 5 aasta pärast ja siis selle nimel ka vaeva nägema. Senisest tänases päevas ja veel hullem minevikus elamisest peab loobuma. Ma pean rahu tegema sellega, mis oli ja mida ma muuta ei saa. Ma saan sellest ainult õppida. Mul on hea meel, et üks mineviku olulisim inimene, kes vahepeal veidi kaugemal oli jäänud, on jälle rohkem mu lähedal. Küll virtuaalselt, aga siiski. Tema sõnad on alati palju tähendanud, sest ta ei ütle neid kunagi niisama. Need on ka praegu minu jaoks väga olulised. Rääkisin talle, et mul on tunne, nagu tahaks oma elus uut lehekülge keerata, aga ei saa, sest lehed oleksid justkui kleepunud ja näpud töntsid. Ta arvas, et ma pean selle lehe, mis praegu ees on ääreni täis kirjutama, nii et miskit enam ei mahu ja siis saangi uue lehe keerata. Ja nii ongi ju. Kirjutan veel mõned read ja siis keeran uue lehe.
Aeg pärast Austriat on olnud... ma ei leiagi õiget sõna selle kohta...kummaline vist. Ma tulin tagasi, aga astusin tagasi täpselt samasse ellu, kust olin ära läinud. Sama töö, samad hobid, sama tüütu kool. Ja seebiooper, mis ikka edasi areneb ja järjest hullemaks läheb.
Ma olen enda kohta tegelikult palju uusi asju teada saanud. Tegelikult ongi praegu tunne, et ma otsin ennast rohkem kui kunagi varem. Ja esimest korda elus on mul tunne, et ma peaks tegelikult mõtlema sellele, kus ma tahan olla näiteks 5 aasta pärast ja siis selle nimel ka vaeva nägema. Senisest tänases päevas ja veel hullem minevikus elamisest peab loobuma. Ma pean rahu tegema sellega, mis oli ja mida ma muuta ei saa. Ma saan sellest ainult õppida. Mul on hea meel, et üks mineviku olulisim inimene, kes vahepeal veidi kaugemal oli jäänud, on jälle rohkem mu lähedal. Küll virtuaalselt, aga siiski. Tema sõnad on alati palju tähendanud, sest ta ei ütle neid kunagi niisama. Need on ka praegu minu jaoks väga olulised. Rääkisin talle, et mul on tunne, nagu tahaks oma elus uut lehekülge keerata, aga ei saa, sest lehed oleksid justkui kleepunud ja näpud töntsid. Ta arvas, et ma pean selle lehe, mis praegu ees on ääreni täis kirjutama, nii et miskit enam ei mahu ja siis saangi uue lehe keerata. Ja nii ongi ju. Kirjutan veel mõned read ja siis keeran uue lehe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar