....

Jah, mul on sügismasendus.
Ja ma ei oska sellega midagi peale hakata.
Tahan päikest, tahan sooja kamina ette kakaotassiga, tahan kaissu...

Getta life....

Mina ise, minu mõtted, minu tunded.....

Mina ise olen kuskile kadunud...pole aega enda jaoks või pole aega võtnud enda jaoks. Äkki peaks?!

Decide!

The first step to getting the things you want out of life is this: Decide what you want.

Ben Stein

Tundub ju lihtne...otsustada, mida ma elult tahan. Aga tegelikult pole see nii. Minu jaoks vähemasti mitte. Maailmas on nii palju asju, mida ma teha tahaks; niipalju asju, mis mulle tähtsad on. Ja nende vahel valimine on tihtilugu kohutavalt keeruline. Ju on mu võimetus otsustada ka põhjukseks, miks mul alati 102 asja korraga käsil on :). Näiteks täna sai minust puhtjuhuslikult klassiõpetaja õppekava nõukogu liige. Sest ma lihtsalt ei suutnud oma õppejõule "ei" öelda....Lisaks sellele olen ma ka Noore Õpetaja Huviklubis. See, et ma neisse kahte orgnisse kuulun, on iseenesest eriti kummaline, kuna ma absoluutselt pole kindel, et minsut kunagi õpetaja saab. Mida minut edasi, seda enam tundub mulle, et otsus õppida õpetajaks oli ikka suurim julgustükk mu elus.

Täna arutasime inglise keele loengus asjade üle, mis meile elus tähtsad on. Minule tuli kohe esimesena, ilma üldse pikemalt mõtlemata pähe sõna - sõbrad. See on üks asi, milles ma siin ilmas kindel olen. Ja ma olen õnnelik inimene, sest minu ümber on palju inimesi, keda julgen oma sõbraks nimetada. Täiesti müstilised inimesed on Kultuuriklubis. Sest isegi kui nad on kaugel ja neid niikole harva näeb, on nad ikka kohutavalt kallid. Nii kallid kohe:)


Rääkimata siis veel nendest inimestest, kes on päevast päeva minu kõrval. Ja on inimesi, kes on midagi enamat kui sõbrad. Kelle kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu.

Järelikult üks paikapanev otsus on mul siiski tehtud - ma tahan elada nii, et mu ümber on palju häid inimesi ja nii, et ma ise olen hea inimene. Algus ju seegi.... eks need ülejäänud otsused peavad ka tulema.

Sügisväsimus või talveuni vs las ma siis elan veel

Ma ei tea milles asi on, aga praegu on täpselt selline aeg, et ei viitsi ennast üldse liigutada. Magaks ainult või istuks sooja kamina ees ja loeks kakaotassi seltsis raamatut.

Püüan küll endasse pidevalt optimismi ja elurõõmu sisendada, aga ikka tundub mulle, et ma enam muud ei oskagi kui vinguda ja viriseda :( Palun näpistage mind või tehke midagi kui ma jälle halama hakkan, sest ma tegelikult ei taha olla vingupingu.

Mida päev edasi, seda rohkem hakkan ma tundma ja tähele panema teatavat ühiskonna poolset sundi. Kakskümmend kolm aastat on selline paras iga, kus juba hakatakse eeldama, et sul on oma tulevikuga juba kindlad ja suurejoonelised plaanid. Võiks ju juba mõelda kodule, lastele, kindlale ja tulusale töökohale. Jah, ma mõtlen neile, aga siis kui meelde tuleb:) Ma praegu veel elaks natukene aega nii, et ma ei tea, mida ma viie aasta pärast teen; haaraks kinni neist võimalustest, mis juhuslikult mu teele satuvad ja teeks just seda, mida süda õigeks peab. Ma pean tunnistama, et mu mõistus ja süda on tihti erinevatel arvamustel ja tihtilugu on ka mõistus võitu saanud ja takistanud südamel tegutseda. Aga just täna siin istudes ja elu üle mõeldes tundub mulle üha enam, et peaks laskma südamel otsustada ja veel natukenegi hulljulgemaid asju tegema :)

Ehk siis kaks täiesti vastandlikku mõtet ühes sissekandes...aga ma olengi vastandlik ja kui vaja võin hulljulgelt unine ka olla ;)

Aga kes tahab minuga midagi täitsa ullumeelset ette võtta ;)?

Mägironijat minust vist siiski ei saa...

Käisin ennast Vahurile näitamas ja ühtlasi sunniti mind ka Rakvere spordihalli ronimisseinale ronima, kuigi ma alguses valjuhäälselt protesteerisin:)

Eneselegi üllatuseks ronisin ma poole kõrgemale kui alguses olin mõelnud ja esimese korra kohta oli see tegelikult päris hea tulemus. Ja kindlasti oleks ma veel kõrgemale roninud kui ma oleks need nr 37 ronimissussid jalga tõmmanud (see lause muidugi oli Karu lohutuseks öeldud) :)

Aga siiski...kuna mul absoluutselt igasugune vorm puudub, siis esilagu tundus see ikka natuke selline raske ja kahtlane ettevõtmine. Võimalik, et proovin seda veel, aga hetkel minus küll mägironijat ei tärganud:)

Ilusad asjad

Nii tore, et leidub inimesi, kes oskavad teha ilusaid asju ja teevad seda südamega. Täna käisime Rõuges külas Ivaril, kes teeb igasuguseid "vidinaid" kasutades puitu, sepiseid ning nahka. Väga lahe oli ja arvatavasti tulevad Firmaspordi suuremad auhinnad nüüd ka tema käest:)

Head isadepäeva, kallis issi!

Minu issi on kõige parem issi maailmas.

Ja rohkem ei peagi midagi ütlema...

Efka, võta ennast kokku!

Pimesi tulevikus kobades, lootes, et astutud sammud on õiged.

Lugesin üle pika aja oma blogi vanemaid postitusi. Uuemaid ei saagi lugeda, kuna neid lihtsalt pole.
Täna otsustasin ennast kätte võtta ja jälle natuke kirjutada.

Aga see on keeruline....nagu kogu see elu (jah, ma pean seda jälle ütlema :))

Kaheksa möödunud kuud võiks kokku võtta.

Kevad oli vaieldamatult ilusaim, mida mäletan. Mis sest, et kevad jäigi kevadeks. Kõik, mis juhtus, andis lootust, et asjad peavadki lihtsalt juhtuma...ilma sundimata. Suudaks ma vaid piisavalt kannatlik olla ja oodata....

Kolisin jälle. 10. korda. Juubel :) Nüüd siis Riiamäel Kaimo ja Kerliga, aga paistab, et mitte väga kauaks. Nemad kolivad peagi ühe maja edasi päris enda koju, mina pean leidma uued üürilised või siis ise ka JÄLLE kolima.
Ütleks, et ma tegelt ka enam ei jaksa. Tahaks natukenegi paigale jääda. Tahan ka OMA KODU.

Sõbramaja adminniruumi jätsin ka maha. Kahest aastast piisas. Nüüd siis uus amet - projektijuht, firmaspordi projektijuht. Ütleme nii, et omamoodi väljakutse :)

Tudengipäevad ja kõik selle juurde kuuluvad rõõmud ja mured - üks vägaväga suur osa mu elust. Ja need inimesed. Lihtsalt liiga olulised!

Kool...ma parem ei räägiks sellest...lühidalt vist võtab asja kokku lause "Tark ei torma" :)

Aga muidu...üldiselt mentaliteet, et tee tööd, muidu tuleb armastus. Ehk siis mõistatus - kas armastust pole sellepärast, et tööd on palju või on tööd palju sellepärast, et pole armastust. Ei tea. Igaljuhul võiks mingil ajahetkel lähitulevikus tekkida teatav tasakaal nende kahe elu alustala vahel :)

Ja ma rohkem ei oskagi lühikokkuvõtteks midagi kirjutada vist. Algus sai tehtud. Nüüd siis tuleb loota, et ma enam ei tee 8 kuulisi pause blogikirjutamises :) Või kui hakkab tunduma, et ma pole jälle tükka ega sõna võtnud, siis pekstagu mind :)

Kribamisteni:)