Ma arvan, et olen sellele piirile väga lähedal.
Ma olen nõus ärkama kell pool seitse, lahkuma kodust kell 7:20, terve päeva müttama ja õhtul/öösel väga hilja jälle voodisse vajuma. Aga olen sellega nõus ainult juhul kui ma teen seda, mis mulle meeldib, olen koos inimestega, kes ei võta mult energiat, aga ma EI OLE nõus raiskama ennast mõttetustele.
Noor olla on vahva ja tegutseda on vahva. Ma EI pea ennast vabatahtlikult vaevama sellega, mis viimse kui ühe mu närvirakkudest hävitab. Ehk siis mida ma öelda tahan on see, et tänu erinevatele inimestele (kellele ma selle eest väga tänulik olen) olen ma jõudnud järeldusele, et ei ole vaja vastu seina joosta. Võtan aega veidi ringi vaadata ja teen seda, mis mulle meeldib ning olen koos inimestega, kes on olulised ja head.
*USALDUS*
5 kommentaari:
Veel ei ole hilja! Tõepoolest. Minul isiklikult on sinu pärast väga hea meel :)
ma loodan, et ma ka mahun meeldiva seltskonna kriteeriumite alla. kallis, näha tahaaaaaaaan Sind ;)
Ja kui nüüd täitsa aus olla, siis on asi nii, et kõigele lisaks ma veel ka usun sinusse! Ole tubli ja puhka ja mängi!
see, kui juba tuula sinusse usub, võib lõppeda:
a) meeletu tantsuvihtumisega kusagil khmm... Ramsi puhekeskuse saalis.
b) sind võetakse lõpuks ometi veteranmemmede hulka.
Kui kaua uut posititust siis oodata annab?
Kalli-kalli
Postita kommentaar