Perpetum Mobile?!?

Ei, ma ei ole Perpetum Mobile. Ka minu võimetel on piirid ja millalgi jõuab kätte see punkt, kus on STOP!
Ma arvan, et olen sellele piirile väga lähedal.
Ma olen nõus ärkama kell pool seitse, lahkuma kodust kell 7:20, terve päeva müttama ja õhtul/öösel väga hilja jälle voodisse vajuma. Aga olen sellega nõus ainult juhul kui ma teen seda, mis mulle meeldib, olen koos inimestega, kes ei võta mult energiat, aga ma EI OLE nõus raiskama ennast mõttetustele.
Noor olla on vahva ja tegutseda on vahva. Ma EI pea ennast vabatahtlikult vaevama sellega, mis viimse kui ühe mu närvirakkudest hävitab. Ehk siis mida ma öelda tahan on see, et tänu erinevatele inimestele (kellele ma selle eest väga tänulik olen) olen ma jõudnud järeldusele, et ei ole vaja vastu seina joosta. Võtan aega veidi ringi vaadata ja teen seda, mis mulle meeldib ning olen koos inimestega, kes on olulised ja head.




*USALDUS*

Kurbus

Mul pole juba tükk aega sellist kurbust peal olnud. Kuulen raadiost mingit aeglast lugu ja vägisi tahab nutt peale tulla. Seda pole juba ammu olnud.
Ma ei taha kurta. Ma ei taha viriseda. Mu elu pole kerge, aga ma ise olen ta selliseks elanud, seega peaksin ju leppima ja hambad ristis edasi elama, kas pole.
Tean, et see on nii. Aga ikkagi on praegu tunne, et nutaks lohutamatult ja haletseks ennast natuke aega. Ehk siis saab parem....ei tea.