Kummaline, kuidas esmapilgul tühisena näivad asjad võivad mõtlema panna.
Olime eile Jõulumäel suvepäevi tegemas ja õhtusel peol võttis mind tantsima üks eriti tragi ja hakkamist täis 13 aastane noormees. Tantsisime ja ta küsis kas ma olen väsinud. Vastasin, et natuke ikka, sest päev oli olnud täis sebimisi ja toimetusi. Küsisin, et kas tema ka väsinud on, selle peale sain vastuseks, et "Üldse ei ole, aga ma olen ju noor ka veel" Esialgu tundus see naljakas, aga kui selle tõsisemalt mõelda, siis kas ma olen tõesti jäänud-saanud vanaks??
Liiga palju argiseid asju, toimetamist ja muretsemist - kas ma peangi juba praegu ennast vanana tundma?? Ei! Veel ei taha. Veel tahan alles hakata tõeliselt nautima seda, et olen noor ja maailm on mulle valla.
Sellepärast ma lähengi. Lähen, et end praegusest argipäevast ja kõigest muust, mis justkui "hapuks" on läinud ahti tõmmata. Tahan uut algust ja selgust oma mõtetesse. Loodan, et leian selle Doonau kallastelt ja Alpide nõlvadelt.
Kindlasti ei unusta ma neid, kes siia jäävad. Olete ja jääte mulle alati kalliteks, aga pean enda jaoks mingid asjad lihtsalt läbi mõtlema ja korda saama, et saaksin uuena ja paremana tagasi tulla.
