Kell on üks ...vässu on..aga küünlad põlevad ja see on ilus...ei taha veel magama minna. Kuna hommikud on niikuinii rasked, siis kasutan hoopis ööd.
Täna on selline tühi tunne. Nii sõna otseses mõttes kui ka ülekantud tähenduses. Eile käisime siis Elluga lõpuks tassijahil. Septembrist saadik planeerisime ja nüüd siis saime käidud. Väga ilusad südamekujulised tassid koos keraamilise lusikaga saime. Ja kuna me nii tublid ja hakkajad oleme, siis lasime ennast ka geenidoonoriks ära seebitada. Niimoodi siis juhtuski see, et ma pidin kell 8 (jah, kell 8...eriline meeltesegadus pidi see ikka ml olema, et selline aeg panna) olema Gildi tänaval, kus mult võeti veel 6 ampulli verd ja kus ma pidin vastama tervele hunnikule küsimustele enda ja oma vanemate ja vanavanemate kohta. Aga nüüd olen ma siis oma panuse andnud. Ja sellepärast siis see tühi tunne ka.
Teine tühi tunne on see tavaline ja süvenev nähtus. Näriv läheduse vajadus, mis varsti mu lihtsalt hulluks ajab ja igasuguseid lollusi tegema ja mõtlema sunnib. Kas see on jõuluvana jaoks liiga suur soov, et ma oma küünlavalgusvalssi üksi ei peaks tantsima?!
