Head mõtted...

Ma saadan sinu poole oma head mõtted, sest ma igatsen su järele. Las need mõtted olla sinuga ja võibolla millalgi varsti olen ka mina...

A Story, Captured on Canvas

Kui enda elus romantika puudub, siis tuleb see välja mõelda. See lugu sai kirjutatud samuti inglise keele kursuse jaoks ning salvestan selle siia ka.

Inspiratsiooni sain sellest loost.

If I were a painting, captured on canvas, you would have to take a close look to truly understand me. With the first glimpse you would see just an empty old bench in the autumnal park. You could notice the colourful leaves on the ground and think “That is just the kind of autumn I like.” However there is a lot more hidden in me, if you just take some time to get to know me.

Can you see the two sitting marks on the frosted bench, as close to each other as they were one? Can you see the sun peeking through the majestic branches, wrapped into the golden coat? The path is covered with a thick layer of bright leaves, tinted by the brush of the autumn. Two lines of footprints, parallel and close, disappear behind the curve.

There is a story behind every picture, sometimes it’s simply hidden in signs. The story, hidden in the painting of a frosty autumn morning, is the story of love. It’s the fairy-tale of two lonesome people who had the miraculous opportunity to find the lost half of their hearts.

The signs tell you about a man and a woman who both used to be lonely and unhappy. They had numerous friends, some just fun to be with and a few really close ones, with whom they could share the deepest darkest secrets. Regardless of it, they both knew something was missing. That something was actually a someone. The One. The one to cuddle up in the couch in front of a fireplace; the one to wait home from work; the one to have a family with.

The stunning and bright woman as well as the caring and successful man lived in the same town, drank their coffee in the same café and spent their Sunday mornings in the same park. Two deserted hearts, longing to be found, had never met before. Until that one springly fresh Sunday morning in May, when the buds on the magnificent old Acer trees were just breaking out.

She was sitting on that old and shabby bench, reading a book and letting the sun fondle her skin. He was jogging and listening some of his favourite music that always helped him to get pass the sleepiness in the morning.

He was totally in his own world, so enchanted by the music and she was entirely absorbed in the book when suddenly a breeze came and flew the postcard, she was keeping as a bookmark, just in front of his feet. He lifted the postcard up and kindly handed it back to her. She smiled thankfully and he jogged on....

Wasn’t it supposed to be a story of love? It is! Just the story wasn’t over yet. The man and the woman were in this park next Sunday as well and the Sunday after that. She was reading and he was jogging by. The only difference was that she wasn’t wrapped up in her book anymore and he wasn’t captivated only by the music, both of them waited impatiently for the Sundays to come.

On another warm day in the park the man was finally brave enough to make the decisive move. He stopped by the bench and handed her a blossom of a Daisy. “You can use this as a bookmark”, he said slyly. This little gesture was the start of the long conversation. Sundays passed and by the midsummer they were madly in love.

Now it’s the end of October and the leaves on the Acer trees are falling down like a golden rain. The leaves on the ground and the park bench are covered with glimmering frost. It is Sunday. The man and the woman come to the park as they always do. They take a seat on the worn-out bench, as close to each other as they were one. After a while they go on, three hearts beating, leaving two lines of footprints, parallel and close into the crackling leaves...

Hoolige ja armastage!

Kell tasa tornist kesköötundi teatab,

mustmiljon tähte särama siis lööb.

Sa seisata - aeg korraks peata

ja tunne südames, et käes on jõuluöö.

Sa süüta oma käega kuusel küünlad

ning usu homsesse - kõik päevad õnne täis.

Hetk minevikust proovi kinni püüda,

mis Sulle õnne tõi või kaunis näis.

Ja salasoovid sosista Sa tuulde

ning otsi üles oma hoburaud,

üks suudlus kingi salaja Sa suule

ja sule jõuluuneks oma silmalaud.

Aasta lõpp on kummaline aeg...vaikne ja rahulik justkui, aga samas nii hektiline...või on lihtsalt kõik pidevalt hektiline, ei tea... Igatahes olen täna üle tüki aja kodus ja kuidagi ei saa magama mindud, sest jälle on tunne, et just öös on asju!

Praegu on öös jõulumõtted ja -soovid. Ma soovin, et kõigi mu lähedaste jõluaeg oleks imeilus ja et nad kasvõi korrakski tunneks enda sees midagi erilist - seda, mida kutsutakse jõulutundeks,

Ma olen tänulik, et minu ümber on inimesed, kes hoolivad ja on minuga ka raskeimatel hetkedel! Ja just nende inimeste heaks olen ka mina kõike valmis tegema!

Hoolige ja armastage, ka siis, kui tundub, et see teile tagasi ei tule! Mina igatahes hoolin ja armastan, isegi kui endal vahel valus....

Ilusat jõuluaega!

Minu jõulusoov....

Ja rohkem ei ütle ma midagi...

How to survive the winter

Mõtlesin, et jagan teiega ühte esseed, mille kirjutasin....

The longest season of the year, The Season of Darkness, has secretly tiptoed to us again. All the bright leaves that sparkled in the golden autumn sunshine are fallen from the trees. The brief daytime is filled with dimness and the near-endless night is darker than black. In my view, The Season of Darkness starts somewhere in the end of October and lasts until the time I can smell the spring in the air. For people like me, functioning on solar batteries, the question - How to survive this time of the year? - is vital.

"Then summer fades and passes and October comes. We'll smell smoke then, and feel an unexpected sharpness, a thrill of nervousness, swift elation, a sense of sadness and departure." (Thomas Wolfe). Above all, the sense of sadness depicts the period for me. People are morose and seem to have forgotten that "A smile is a curve that sets everything straight“(Phyllis Diller). Smiling is almost as catching as yawning – smile and the world smiles back at you! Consequently, one important remedy against winter depression is, to always find a reason to smile and help others around us find these reasons as well.

What about the darkness though? I have found a solution for me – candles! Small and big, scented and regular; on my windowsill, table, bookshelf and floor - everywhere and as many as possible. I wait for the evenings, when I can come home, light the candles and have a nice cup of tea or hot chocolate. The flickering light is soft and calming. For me, the candles are the most excellent component of the Season of Darkness.

I have jet not mentioned an important feature of winter that we all have to overcome– it is cold, often freezing. One possibility to avoid the cold feet and freezing fingers is to stay inside; light a fire in the fireplace or if you don’t have one, then just cuddle up in a warm blanket. For years I preferred this comfortable option. Last winter I discovered that sometimes it is good to do the opposite – but on warm clothes and go out. Go for a walk, take a flask of hot chocolate with you and enjoy the weather. There is something stunning even in a storm! The most vivid memory from my last winter is the hike I did on Christmas Day. 25^th of December, 20 km and 20 peaks of Haanja upland in minus 20 degrees. The snow was over the knee from time to time and the wind was blowing so strong on the open areas that it was hard to breathe. I had never walked 20 km at once before and then I did it in nearly the most extreme conditions I could imagine to have in Estonia. I survived the hike and I am going to go there this year as well.

"Winter is the time for comfort, for good food and warmth, for the touch of a friendly hand and for a talk beside the fire: it is the time for home.“ Edith Sitwell, a British poet and critic, has said these words. A human being is a social creature and cannot stand to be lonely for long, especially in this time of the year. Spend time with your loved ones and family, visit your grandparents or invite your friends over for a board game night.

Then again, even if you are alone, take some time for yourself. Have a warm bath with some scented oils or a hot shower, take the book you have wanted to read for months, turn on your favourite music and enjoy your own company. In case you feel confused and slightly lost, this is the perfect time to write down your thoughts, even if you are not keeping a diary. Look into the candlelight and try to clear your mind.

Small and simple things bring sunshine to our souls – a smile, some candles, an adventure, lovely people around us. The inner sunshine lights up the Season of Darkness and the only way to survive the winter is to enjoy it!

Mis maailmal viga on?

Või mis minul viga on, et ma selles maailmas hakkama ei oska saada? Aastaid ja aastaid üks ja see sama, ja MITTE MIDAGI ei muutu...isegi kui ma tahan muuta...

Uskuge või mitte, aga mu loomuses ei ole tegelikult see vinguhunnik, kellena ma näin! Mu tõeline mina on lihtsalt kuskile selle kõige sisse ära kadunud :(

Life to be continued....

Vahepeal ma mõtlen, et kellele ma seda blogi kirjutan. Vastus on lihtne - iseendale. Vahepeal on asju, mis peavad minu seest välja saama, olgu siis head või halvad. Ja kui ma ei kirjuta, siis tähendab see, et ma olen tasakaalus või siis pole mul enda jaoks üldse aega. See viimane on muidugi halvem ja viimasel ajal kippus pidevalt nii olema. Lisaks sellel olin nii puntras, et ei osanud isegi kuskilt otsast ennast harutama hakata....aga tundub, et nüüd on natuke parem, olen esimesed redelipulgad jälle üles tirinud ennast. Tee minna on pikk, aga algus on tehtud.

Pikal eneseleidmise teel ei paistagi lõppu olevat, võibolla ei saagi olla, aga seda saame me kõik alles lõpus teada, eks....

Inimesed tulevad ja lähevad. Kõige olulisemad jäävad, olgu siis kasvõi vaid msn-i aknasse. Üksindus närib siiski seestpoolt ja ravi ei näi mõjuvat. AGA'sid satub mu teele lausa ülepäeviti, aga AGA'dega kahjuks seda lünka ei täida päris. Siiski lootusekiir veel hõõgub ja võibbolla saab ühel päeval ühest AGA'st just TEMA....

Hingedeaeg

Käes on aeg, mil küünlad on lahutamatu osa minu õhtutest. Mõnes mõttes nukker, aga samas kohutavalt mõnus aeg on alanud.....

Lootus uus saabus sünnipäevanädalaga

22 viimne taks, 26 lootus uus. Kes meist seda ei teaks. Veidi ootamatuna tuli see, et nüüdsest pole ma seaduse järgi enam noor....

Igaljuhul tuli mul välkidee tähistada sel korral oma sünnipäeva terve nädala. Ja samas mitte tähistada, sest koondasin ühte nädalasse lihtsalt palju vahvad asju ja andsin sõpradele võimaluse endaga ühineda just siis kui neile sobis. Mõnele sobis lausa 5 päeva järjest ;)

Väikse ülevaatena mälestuseks siis meenutusi sellest, kuidas saabus lootus uus...

Esmaspäeval oli kavas kino "Söö, palveta, armasta". Kohal olid Krissu, Maria, Anniki ja Ellu. Mulle film meeldis, Krissu suutis korra magama jääda, aga see on neil perekonna viga :). Kell oli pool 12 kui film lõppes ja minu ametliku sünnipäevani jäi vaid pool tundi. Otsustasime, et tuleb see ikka ära oodata. Läksime Maria kontorisse, kus pidi olema pudel vahuveini. Selgus muidugi, et see pudel punast Sovetskojet oli juba ammu lahti tehtud ja seisis seal poolikuna, aga väike

äädikakärbes topsis ei seganud siiski esimese toosti ütlemist :)

Teisipäev algas varakult. Panin kella 7ks helisema ja tegelesin parajasti silmade lahti kangutamisega kui õde helistas. Oli mul kohvikannu ja tordiga ukse taga. Vot selliseid õek

esi leidub :). Ehk siis ma ei pidanudki ise küpsetama hakkama. Päeval sõime seda torti maratonirahvaga, oli ääääärmiselt nämma. Õhtune plaan nägi ette Püssika ja Amadeusi. Juhtus ka nii, et ette tuli ettekavatsemata asju, kuna oktoober on teatavasti Viinakuu...aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Püssikas olid kohal Krissu, Maria, Kaimz, Karu, Marti, Janika, Ere, Epp. Õhtu kulminatsioon oli see, kuidas Karu nõudis, et ta peab saama laval tamburiini mängida. Ja

sai ka :)

Kolmapäevane Aura oli täpselt see, mida väsinud keha vajas. Mullivanne ja Surnumere soolavees hõljumist nautisid Krissu, Maria, Anniki ja Aet.

Neljapäeva hommik oli varajane, aga vaatamata sellele oli kohal kõike rohkem inimesi. Hallast krõbisevat raba käisid nautimas Anniki, Pirru, Maria, Aet, Krissu, Karu, Marti, Urmas ja Ellu.

Reedel ei saanud jätta murdmata Maasika traditsiooni, millele eelnes soojendus Kaimzi juures. Kohal olid Krissu, Maria, Janika, Kaimz, Kaspar, Priit, Ere ja Marit. Selleks, et ma õigel ajal Riiga hakkaks minema joonistas Ere mu käele pastakaga kella - kell oli kümne pärast kuus :)

Nii kaua ma klubis siiski polnud, aga ei ärganud äratuse peale ka. Alles siis kui Karu helistas, et on 3 minuti pärast kohal, kargasin voodist püsti (ei ole ikka lihtne vana olla ja pidutseda ;) )

Igatahes algas siis tee Riiga. Ülenurmest võtsime peale ka Pii. Õnneks oli kokkulepe selline, et meie Piiga võime magada ja Karu sõidab sinna. Mind äratati korraks Valgas, et ma saaks kakaod osta ja siis uuesti Riia linna piiris. Hiljem selgus muidugi, et magamine oli viga olnud. Karu saime pärast kahte turvekontrolli läbimist siiski lennukile ja nüüd ta ongi kuu aega Nepaalis. Mõneti ju puhkus, aga samas ma tean, et mingi hetk hakkan tast puudust ka tundma :)

Kõige rohkem pabistasime Piiga selle pärast, kuidas me Riia linnas tagasi oskame sõita. See läks täiesti valutult, aga....mingil hetkel maksis kätte see, et me enne olime maganud ja ei teadnud, et Valmierasse tuleb ära pöörata. Sõitsime A2 maanteed mööda ja mingil hetkel hakkas tunduma, et Pleskava 170 võib tähendada seda, et sõidame Pihkva ja mitte Valga suunas. Helistasin isale, kes just oli Lätis tööl olnud ja ta veel kontrollis Läti kaardilt üle ka. Nii oligi....olime valel maanteel ja kütus näitas nulli. Õnneks olime selle avastanud siiski õigel ajal ja saime veel Smiltenesse pöörata, seal tankida ja edasi Valga suunas vurada. Siinkohal tervitused Egilsile ja Smiltenes Piensi võrkpallivõistkonnale ;). Igaljuhul olime me siiski graafikus ja Pii jõudis isegi kella 16ks Athenasse nagu vaja :) Mina sõitsin juba õhtul ära maale ja nautisin sauna ja kodust rahu. Uni oli ka vapustavalt hea.

Pühapäevasest tööpäevast sai pühapäevane söömispäev, kus osalesid Irja, Kätu ja Ere. Äärmiselt mõnus oli. Nüüd lõpetan oma nädalat teleka ees Peeter Paani vaadates ja püüan välja mõelda head ideed lastejutu jaoks, mis homseks inglise keeleks peab tekkima.

Küsiti juba ka sünnipäevanädala afternädala kohta. Ka see on organiseeritud. Kava leiab www.studentdays.ee :)

Ja nüüd jääb vaid loota, et kuuldused uuest lootusest tõele ka vastavad ;)......

Nii ongi!

Te arvate, et võite tulla ja minna ja taas tulla, et sama targalt minna, täpselt nii nagu heaks arvate?

Mina nii ei arva! Mina nii ei taha! Mina nii ei luba, enam mitte!

Otsustage ära ja siis räägime.

Ja kui ma teile ei sobi, siis nii ongi!

Küllap leidub ka keegi, kellele sobin....

Küllap.....

Leidub.......

Sellest, mida võiks rohkem olla...

Kogu inimtarkuse saab kokku võtta kahte sõnasse - oota ja looda.

Alexandre Dumas Père

Seek patience

and passion

in equal amounts.

Patience alone

will not build the temple.

Passion alone

will destroy its walls.

~ Maya Angelou ~

Siin oled kasvanud. Tasasel maal....

....siin on su rahu ja taasakaal....

Öised kauged välgusähvatused, mis valgustavad kogu taeva, tähed-tähed-tähed (seekord ilma linnatuledeta), luuletused, muusika, rahu....rahu mu ümber ja sees...

Mulle tundub, et ma olen vist õigel teel...

Öö, tähed ja uksed

Eile jõudis mulle jälle kohale, kuidas mulle tegelikult öö meeldib. Ma olen peaaegu nädal aega juba elanud öises rütmis ja see on nii mõnus. Eile sõitsin ööpimedust otsima Raadi uuselamurajooni. Olin üksi nende majade vahel, kõik oli nii mõnusalt vaikne ja lõhnas hilissuviselt. Kõndisin seal ja vaatasin taevasse, pikutasin betoonplaatide hunnikul ja vaatasin taevasse, seisin ja vaatasin taevasse. Sest see taevas on midagi nii müstililiselt ilusat praegu, et seda võikski vaatama jääda. Soovisin oma soovi kõigi nende 15 langeva tähe ajal ja ka siis kui neid ei langenud...no nii igaks juhuks...

Aga miks uksed? Sest just kinniste ja avanevate uste pilt tuli mulle silme ette, kui ma oma elu üle järgi mõtlesin. Kujutage ette pikka koridori paljude-paljude ustega. Kõnnid mööda koridori ja kõik uksed on kinni. Ja niipea kui üks uks natukene praokile läheb, hakkab järk-järgult avanema ka teisi. Mõnes mõttes on see ju tore, aga kujutage ette Kaalude tähtkujus sündinud mind...ma ei tea ju, millisest uksest ma peaks sisse minema kui nad kõik korraga avanevad...sellised metafoorid siis täna.

Tegelikult mulle meeldib, et uksed on praokil, sest sealt piilub muidu nii pimedasse koridori natuke valgusekiiri ja nii on julgem astuda. Ja võibolla siis leidub selle koridori peal see üks uks, mis on päris õige ja päris lahti.

When you wish upon a star....

...makes no difference who you are

Anything your heart desires

Will come to you

Ma armastan sumedaid augstiöid ja seda mõnusat tähtede sära. Igal selgel õhtul koju kõndides jääb kael kangeks, sest niipea kui Raadil hämaramaks läheb, pean ma nina taevas käima.

Eile sõitsin Tartuffilt tulles natuke linnast välja, et tänavavalgustus ei segaks. Pikutasin üksi kergliiklustee peal ja vaatasin ja ootasin. Aga see polnud päris õige koht siiski. Mööda sõitvad autod ja külakoerte lähenev haukumine segasid. Täna tuleb parem koht leida.

Tähise taeva all on mingi seletamatu rahu, mille katkestab korraks teatud ärevus langevat tähte nähes. Jah, ma soovin midagi kui langevat tähte näen. Ükskord peab ju ka minu kord tulema....

Austus vs alandus

Miks on nii, et haiget teevad sulle just need inimesed, kellest sa kõige rohkem hoolid ja keda sa kõige rohkem armastad?

Vastus on lihtne, sest nemad on SINU inimesed ja lähevad sulle korda.

Aga mis juhtub siis, kui saad lõpuks aru, et sina pole nende jaoks siiski nii tähtis kui nemad sulle? Siis täidab sind ühtäkki suur kurbus ja sul on valus. Mingid asjad jõuavad kohale vaid siis, kui sulle vastu pead antakse...mõnikord lausa otseses tähenduses....

Ma ei taha enam midagi sellist kogeda....

Kallid sõbrad, palun austage neid, kes on teie ümber ja teist hoolivad, sest neid, kes oleks valmis koos teiega läbi tule ja vee minema, ei pruugigi olla eriti palju...

Austus ja taktitundelisus on kaks asja, mis on minu jaoks olulised. Olgu nalja ja lõõpimist nii palju kui tahes, aga kuskilt läheb piir, kus suu tuleb lukku panna.

Ma ei taha muutuda külmaks ja kurjaks inimeseks, kellel on küüned vaid enda poole. Aga kui elu headusele alati vastu näppe annab, siis tekib küll tunne, et ütlus "Iga heategu saab karistatud" peab paika....

Kaardid lauale e. postitus kõigile meestele!

Nii mehed, nüüd on aeg kaardid lauale panna ja asjad ükskord selgeks rääkida, sest mida aeg edasi, seda vähem me naised teist aru saame.... (Vähemalt minu tutvusringkonnas paistab see nii olevat)

Mul on teile mõned küsimused ja ma siiralt loodan, et te neile ka vastate...ausalt ja nii nagu asjad on.... Võite teha seda anonüümselt kommenteerides, julgemad võivad ka oma nime alt kirjutada.... Ja kui soovi on, siis võite pärast naiste kohta ka küsida :)

1. Mis on esimene asi, mida sa tavaliselt naises märkad ?
2. Kirjelda lühidalt naist, kellega tahaksid elu lõpuni koos olla.
3. Kui märkad kedagi, kes sulle meeldib, siis kuidas käitud?
4. Kas mehed kardavad iseseisvaid ja hakkajaid naisi? Kui jah, siis miks? Kui ei, siis miks meil selline tunne on?
5. Kas truudus on kadunud voorus?

Tänan tähelepanu eest. Kui naistel veel põletavaid küsimusi tekkis, siis ma loodan, et mehed ei pahanda kui ka need kommentaaridesse lisanduvad...

Igatsus, annab teada, armastus meist inimese teeb.

Jah, ma tean endiselt MIDA ma vajan ja otsin.

Esimene samm sai astutud ja arutul enese tööle raiskamisel on lõpp.

Seni ütleb sisetunne, et see oli õige otsus ja hinges on teatud mõttes vabanemise tunne (muidugi on kahju ka, aga aeg oli küps...)

Püüan iseendaga sõber olla ja endale nii tihti kui võimalik pai teha.

Mu ümber on palju häid inimesi, kes aitavad täita päevi naeruga ja teevad hingele pai.

Siiski on endiselt hetki, mil kõik kukub kokku ja on tunne, et ainus, mis aitaks oleks see, kui KEEGI kaissu võtaks. Aga see KEEGi pole IKKA veel tulnud.

Jah, ma olen seda juba korduvalt kirjutanud, aga kuni see mind närib, siis pean ma seda tegema...

Ma olen seda väärt, et armastada ja olla armastatud...olgu siis kasvõi hilissügisel...

Mina Ise ja Sina

.....Kui äge töö lärmitseb kõikjal,
sulgedes mind sealpoolsusest välja,
siis, mu vaikuse isand, tule mu juurde
oma puhkuse ja rahuga......

R. Tagore

Tahan Ennast uuesti üles leida. Tahan, et mul oleks Enda jaoks aega. Et ka Mina oleks tähtis. Mitte ainult Teised ja Töö.

Tahan Sind üles leida. Et Sa oleksid mu kõrval ja toetaksid mind siis, kui ma seda vajan. Ja et mina saaksin toetada Sind siis, kui Sina seda vajad.

Ma ei taha enam olla poolik ja teha asju, mis mind õnnelikuks ei tee.

Ma TAHAN olla õnnelik endaga ja Sinuga!

Täna ongi eriline...

....sest mina otsustan nii! Ma ei vingu, ei virise, ei hala. Teen niipalju kui suudan ja saan ja loodan, et asjad muutuvad paremaks.

Suvi õues ja minu sees!

Palun tule....

....., sest ma ei jaksa enam oodata.

Palun tule, ja pühi mu pisarad.
Palun tule ja ütle, et sa armastad mind.
Palun tule ja jää.

Ole see ÕIGE.

Palun tule ja hoia mind.
Palun tule, sest täna ma ei ole tugev.

Palun tule, sest just SIND on mul vaja.

Ma ei tea, kes SA oled, aga palun tule juba!

Palun!